Heino Kiik

Heino Kiik (14. V 1927 – 22. II 2013) oli eesti kirjanik, publitsist ja agronoom.

Kiik sündis Avinurme vallas Jõgevamaal, õppis 1935–1941 Vadi algkoolis, 1942–1944 Mustvee gümnaasiumis ja 1945–1947 Räpina aiandustehnikumis, mille lõpetas aiandusagronoomina. 1947. aastal astus Kiik Tartu Riikliku Ülikooli põllumajandusteaduskonda ning 1956. aastal lõpetas Eesti Põllumajandusakadeemia agronoomina. 1969–1971 täiendas ta end Moskvas Gorki-nimelises kirjandusinstituudis ning aastatel 1974–1975 kinoinstituudis stsenaristikursustel. Kiik suri Tallinnas ja on maetud Metsakalmistule.

End elu lõpuaastail eestiaegseks meheks nimetanud ja lapsepõlves Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsigagi kohtunud Kiige elu jagunes kahe eriala – agronoomia ja kirjanduse – vahel üsna ühtlaselt ning sageli põimununa. Nooremas eas töötas ta mitmel pool Eestis, nt Viljandis ja Hiiumaal, agronoomi või aednikuna, tehes seejuures kaastöid ajakirjandusväljaannetele – ajakirjanike liitu astus ta aastal 1958. Hiljem keskendus Kiik kirjandusele, kuid selleski on ta paljudele tuntud ilukirjanduse kõrval hoopis erialaste teoste või näiteks mitmeköiteliste botaanika-alaste raamatute „Taimetark“ ja „Maailma viljad“ autorina. Ta on rajanud pargi, aretanud ilupõõsaid, kollektsioneerinud okaspuid, käinud paljudel erialastel reisidel Nõukogude Liidu aladel, hiljem ka mujal.

Kui nõukogude ajal tuli Kiigel töötada põllumajandusministeeriumis propagandaosakonna juhatajana, siis Eesti Vabariigi taasiseseisvudes oli Kiik aktiivne poliitikas, astudes esmalt Eesti Sinisesse Erakonda (1994–2000), seejärel Eesti Demokraatlikku Parteisse (2000–2002) ning lõpuks Isamaa ja Res Publica Liitu, mille kaudu sai 2003. aastal asendusliikmena Tallinna linnavolikogusse ning oli seal ka näiteks keskkonnakomisjoni spetsialist.

Kutseline kirjanik oli Heino Kiik alates 1963. aastast, mil „Metsiku taltsutamine“ sai noorsookirjanduse võistlusel eriauhinna. 1965. aasta romaanivõistlustel võitis I auhinna „Mõedaku eelpäev“, 1967. aastal „Tondi öömaja“. Kõik nimetatud teosed on moel või teisel põllumajandusliku või agronoomilise taustaga. Viimast neist nimetatakse tema kriitilisimaks romaaniks, mis nõukogude ajal ilmuda sai, sedagi avalikkuse survel ja alles aastal 1970.

Kirjanike Liitu astus Kiik 1969. Aastatel 1976–1981 oli Kiik Kirjanike Liidu juhatuse liige ja sekretär, samuti ENSV kirjandusfondi juhatuse esimees ning NSVL-i kirjandusfondi juhatuse liige. Kirjanike Liidu juhatusse kuulus ta ka aastatel 1986–1989. Aastail 1994–1997 juhatas Kiik Eesti Romaanifondi. 1980-ndate lõpuaastail oli Kiik nõukogude ikke alt vabanevas Eestis vastasutatud kirjastuskooperatiivide Kupar ja Õllu esimees ning enda loodud Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia president.

Nimetatud kirjastuste, eelkõige Õllu alt, hiljem ka Ilmamaa ning lõpuks omanimelise kirjastuse alt, andis Kiik 1980-ndate lõpust kuni surmani välja igal aastal mõne raamatu mälestustega mõnest eluaastast, kirjeldades nii ühiskondlikke olusid ja nende muutumist kui ka loometöö tegemist ja kirjanduspoliitika kujunemist nii nõukogude kui hilisemas murranguperioodi ja saabuva vabaduse tingimustes. Näiteks aastatel 1976–1990 kirjutas Kiik päevaraamatut (enda sõnul dokumentaalromaani), mis ilmusid trükis aastatel 1990–2014. Tema enda sõnul kirjutas ta kõnealuseid teoseid selleks, et noorematel põlvedel oleks tollest ajast vastavat informatsiooni.

1980. aastal kirjutas Heino Kiik alla 40 kirjale.

Kiige ilukirjanduslik looming keskendus nõukogude elukorralduse äraspidisuse lahkamisele ning sellest väljapääsu otsimisele, tema teosed, sageli realistlikud ja grotesksed, olid ilmumisajal sageli põlu all, hiljem, Eesti vabanedes, tekkis ka Kiigel võimalus kirjutada vabamalt ja valusamatel teemadel, näiteks nägi 1988. aastal lõpuks trükivalgust romaan „Maria Siberimaal“, mis räägib 1949. aasta küüditatute käekäigust ja mida tagasi lükates süüdistati Kiike vaid mõni aasta varem nõukogude-vastases agitatsioonis.

1979. aastal märgiti romaanivõistlusel ära „Mind armastas jaapanlanna“, 1985. aastal pälvis romaanivõistlusel II preemia romaan „Elupadrik“. 1990. aastal sai Kiik kirjanike liidu aastapreemia sariromaani „Arve Jomm“ eest, milles ilmus aastatel 1971–1990 seitse osa.

Tema raamatuid on tõlgitud vene, soome, leedu ja prantsuse keelde.

M. K.

Raamatud eesti keeles

Romaanid
Mõedaku eelpäev. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, 201 lk; [2. trükk koos romaaniga „Mind armastab jaapanlanna“, Tallinn: Eesti Raamat, 2006, 462 lk].
Tondiöömaja. Tallinn: Eesti Raamat, 1970, 599 lk; [2. trükk Tallinn: Eesti Raamat, 2005, 528 lk].
Arve Jomm. (Meheaastad, 1. osa). Tallinn: Eesti Raamat, 1971, 159 lk; [1. ja 2. osa koos, Tallinn: Eesti Raamat, 1977, 287 lk; 1.–4. osa koos, Tallinn: Eesti Raamat, 2005, 512 lk].
Arve Jomm. Pensionieelik (2. osa). Tallinn: Eesti Raamat, 1975, 143 lk; [1.–4. osa koos, Tallinn: Eesti Raamat, 2005, 512 lk].
Arve Jomm. Alguse asi. Brigadir (3.–4. osa). Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 221 lk; [1.–4. osa koos, Tallinn: Eesti Raamat, 2005, 512 lk].
Elupadrik. Tallinn: Eesti Raamat, 1986, 208 lk; [2. trükk koos romaaniga „Maria Siberimaal“, Tallinn: Eesti Raamat, 2007, 384 lk].
Mind armastab jaapanlanna (I osa). Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 176 lk;[2. trükk,Tallinn: Õllu, 1992, 334 lk; 3. trükk koos romaaniga „Mõedaku eelpäev“, Tallinn: Eesti Raamat, 2006, 462 lk].
Maria Siberimaal. Tallinn: Kupar, 1988, 252 lk; [2. trükk koos romaaniga „Elupadrik“, Tallinn: Eesti Raamat, 2007, 384 lk; 3. trükk Tallinn: Eesti Päevaleht, 2009, 256 lk].
Arve Jomm. Elame üle. Eneseteostus. (5.–6. osa) Tallinn: Eesti Raamat, 1989, 304 lk; [5.–7. osa koos, Tallinn: Eesti Raamat, 2005, 504 lk].
Arve Jomm. Lõhkine küna. (7. osa). Tallinn: Õllu, 1990, 173 lk; [5.–7. osa koos, Tallinn: Eesti Raamat, 2005, 504 lk].
Mind armastab jaapanlanna (II osa). Tallinn: Õllu, 1990, 208 lk.

Dokumentaalromaanid / mälestused
Kuidas end tunned, kuuekümnene? Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 336 lk.
Mureaja laps. Tallinn: Õllu, 1990, 95 lk.
Aasta 1988. Tallinn: Õllu, 1990, 96 lk.
Aasta 1979. Tallinn: Õllu, 1992, 80 lk.
Aasta 1985. Tallinn: Õllu, 1992, 77 lk.
„Kupra“ lõhenemine (aasta 1989). Tallinn: Õllu, 1992, 93 lk.
„Jaapanlanna“ kirjutamine. Tallinn: Õllu, 1993, 112 lk.
„Maria“ saamine. Tallinn: Õllu, 1993, 120 lk.
Kirjanike elamu (aasta 1977). Tallinn: Õllu, 1993, 124 lk.
Eluromaan (aasta 1980). Tallinn: Õllu, 1994, 117 lk.
Organid (aasta 1981). Tallinn: Õllu, 1994, 104 lk.
Stipendium (aasta 1982). Tallinn: Õllu, 1994, 104 lk.
Romaani sulatamine (aasta 1983). Tallinn: Õllu, 1994, 128 lk.
Padrik (aasta 1984). Tallinn: Õllu, 1994, 143 lk.
Murrang (aasta 1986). Tallinn: Õllu, 1995, 174 lk.
Fataalne optimist (aasta 1987). Tallinn: Õllu, 1995, 256 lk.
Rekord (aasta 1990). Tallinn: Õllu, 1996, 255 lk.
Nimede register. Tallinn: Õllu, 1996, 65 lk.
„Kupra“ algus. (1987. a). ?,2003, 58 lk.
Kuresaapad. (1. osa) Tartu: Ilmamaa, 2002, 208 lk.
Kõndes. (2. osa, 1936–1942) Tartu: Ilmamaa, 2003, 328 lk.
Mitteminister. (3. osa, 1943–1948). Tartu: Ilmamaa, 2004, 332 lk.
Ole usin. (4. osa, 1948–1954). Tartu: Ilmamaa, 2005, 320 lk.
Leida ennast. (5. osa, 1954–1963). Tartu: Ilmamaa, 2006, 256 lk.
No siis… (6. osa, 1963–1966). Tartu: Ilmamaa, 2007, 320 lk.
Tondionu. (7. osa, 1966–1969). Tartu: Ilmamaa, 2008, 304 lk.
Tudeng Moskvas. (8. osa, 1969–1970). Tartu: Ilmamaa, 2009, 288 lk.
Helmiga. (9. osa, 1970–1971). Tartu: Ilmamaa, 2010, 288 lk.
Parteilisuse ajastul. (10. osa, 1971–1973). Tartu: Ilmamaa, 2011, 246 lk.
Eluteeristil (11. osa, 1973–1974). Tartu: Ilmamaa, 2012, 252 lk.
Põgenikuna Moskvas. (12. osa, 1974–1975). Tartu: Ilmamaa, 2013, 280 lk.
Ei sure kirjanik. (13. osa, 1976–1979). Tartu: Ilmamaa, 2014, 247 lk.
Maria. (Tondiöömaja II). Tallinn: Faatum, 2005, 503 lk.
Tondi tulemine. (Tondiöömaja III). Tallinn: Heino Kiik, 2006, 486 lk.
Julgeolekust (KGB). Tallinn: Heino Kiik, 2006, 447 lk.
Vabanemise rõõmud (Tondiöömaja V). Tallinn: Heino Kiik, 2007, 360 lk.
Kunstirahva akadeemia I. Tallinn: Heino Kiik, 2009, 255 lk.
Kunstirahva akadeemia II. Tallinn: Heino Kiik, 2010, 380 lk.

Lastekirjandus
Metsiku taltsutamine. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, 168 lk.

Näidend
Rõõm päikesest. Tallinn: Eesti Raamat, 1986, 159 lk.

Botaanika / aiandus
Dr. Julius Aamisepa teaduslikust pärandist. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, 240 lk.
Dr. Mihkel Pill. Tallinn: Valgus, 1968, 235 lk.
Aleksander Eisenschmidt. Tallinn: Valgus, 1969, 111 lk.
Maaviljeluse käsiraamat. (Koos Richard Toomre, Osvald Halliku, Valve Jaaguse, R. Pandi, Tiina Nõgese, Helmut Raigi, Hugo Richard Sutteri, Jüri Heinsoo, E. Vindi, Jaan Lepajõe ja J. Sarvega), Tallinn: Eesti Raamat, 1965, 644 lk.
Taimetark. Tallinn: Eesti Raamat, 1968, 119 lk.
Taimetark II. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, 341 lk.
Taimetark III. Tallinn: Eesti Raamat, 1986, 310 lk.
Maailma viljad I. Tallinn: Valgus, 1982, 87 lk.
Maailma viljad II. Tallinn: Valgus, 1984, 111 lk.
Maailma viljad III–IV. Tallinn: Valgus, 1986, 303 lk; [I–IV osa koos, Tallinn: Valgus, 1989, 560 lk].

Elulugu
Legend Helmi Puur. Tallinn: Heino Kiik, 2012, 198 lk.