Ilmar Külvet
Ilmar Külvet (endise nimega Kiilberg, 21. XI 1920 – 27. IV 2002) oli Kanadas ja USA-s elanud näitekirjanik, prosaist ja ajakirjanik. Draamadega, mis käsitlesid pagulasharitlaste vaimseid probleeme ja eesti pagulaste suhet kättesaamatu kodumaaga, kujunes ta üheks oma põlvkonna väljapaistvamaks näitekirjanikuks eksiilis.
Ta sündis Keilas rätsepa pojana ja õppis Gustav Adolfi reaalgümnaasiumis, mille lõpetas 1938. aastal. Tema ajakirjanduslik tegevus Eestis algas ajalehe Rahvaleht kaastöölisena. Koosseisuliseks töötajaks sai ta ajalehtede Eesti Sõna ja Rindeleht juurde pärast seda, kui paljud eesti kutselised ajakirjanikud olid Venemaale küüditatud. Pärast lahkumist kodumaalt 1944. aasta sügisel jätkas ta ajakirjanikuna ajalehe Elav Sõna toimetuses Saksamaal, aastatel 1953–1971 ajakirja Kodukolle ja ajalehe Vaba Eestlane toimetajana Kanadas. Aastatel 1971–1992 töötas Külvet toimetusliikme, peatoimetaja ja juhataja asetäitjana raadiojaama Ameerika Hääl eestikeelsete saadete toimetuses USA-s.
Ilukirjanduslikku tegevust alustas luuletustega. 1960. aastatel hakkas Ilmar Külvet ajakirjanikutöö kõrval kirjutama näidendeid, hiljem ka novelle ja romaane. Külvetit huvitas lapsepõlvest peale norra kirjandus, eriti Henrik Ibsen. Tema viit näidendit sisaldav „Näitemänguraamat“ ilmus 1982. aastal. Näidendite laad hõlmab jantlikke komöödiaid ja allegoorilisi narrimänge ning pagulaste idealismi ja isolatsiooni peegeldavaid draamasid. 1979. aastal Stockholmi Eesti Teatris lavastatud draamas „Suletud aken“ avaldub Tammsaare mõju. 1990. aastal lavastati Vanemuises kunstile pühendunud teatrijuhti kujutav näidend „Menning“ (kirjutatud 1977).
Novellikogud „Kuhu kuulud, Kristjan?“ ja „Jääkaru hingus“ avaldati vastavalt 1982. ja 1986. aastal Stockholmis, romaanid „Suupill ja 500 tuubat“ ning „Kes oskab lugeda hieroglüüfe?“ 1987. ja 1989. aastal Lundis. 1996. aastal ilmus Tallinnas novellide valikkogu „Gulliveri käekõrval“. Külveti viimased lühiproosapalad trükiti ajakirjas Looming. Tema proosas avalduvad resignatsiooni, eluraskustega kohanemise ja mõistmisotsingute probleemid.
Ilmar Külvet on tõlkinud inglise keelest J. Steinbecki, A. J. Cronini, H. MacLennani ja B. Moore’i loomingut ning avaldanud ajakirjanduses vesteid, reisikirju, spordipublitsistikat ja teatriarvustusi. Tema loomingut tunnustati Kanada eestlaste kirjanduse auhinna (1969), Henrik Visnapuu fondi auhinna (1982 ja 1997) ning kultuurinädalalehe Reede ja ajakirja Looming preemiaga. Ta oli mõnd aega väliseesti PEN-klubi sekretär.
Ilmar Külveti loomingu kaudu sai lugeja ja teatrivaataja ettekujutuse oma kodumaalt lahkuma sunnitud eestlaste saatuseteedest, nende enesetundest uues ümbruses, juuretusest ja juurdumisest võõraste rahvaste ja inimeste seas, muredest, millega nad pidid kokku puutuma. Teda peeti sildade ehitajaks välis- ja kodueestlaste vahel. Tema häält kuulis läbi segamisjaamade ragina tõenäoliselt peaaegu iga Eesti NSV-s elanud eestlane.
L. P.
Raamatud eesti keeles
Romaanid
Suupill ja 500 tuubat. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1987, 226 lk.
Kes oskab lugeda hieroglüüfe?. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1989, 196 lk.
Lühiproosa
Kuhu kuulud, Kristjan? ja teisi jutustusi. Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1982, 223 lk.
Jääkaru hingus ja teisi jutustusi. Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1986, 212 lk.
Gulliveri käekõrval. Kümme novelli. Tallinn: Kupar, 1996, 318 lk.
Näidendid
Näitemänguraamat. Toronto: Külvet, 1982 (Mississauga, Ontario: Somerset Graphics). 158 lk.
Artiklid ja reisikirjad
Vana arm ei roosteta. Mälestusteos Ilmar Külveti 85. sünniaastapäevaks. Koostanud Vaike Külvet; toimetanud ja eessõna: Piret Noorhani. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2005, 439 lk.
