Jaan Kruusvall

Jaan-Vahur Kruusvall (7. XII 1940 – 3.IV 2012) oli prosaist, näitekirjanik ja publitsist.

Kruusvall sündis Virumaal Palmse vallas Eru külas. Õppis Võhma algkoolis 1948-52 ja vaheaegadega Loksa keskkoolis 1952-60. 1959-60 töötas lihttöölisena Oruveskil, Sagadis ja Lehtses, lõpetas 1964 Rakveres töölisnoorte keskkooli. 1966 astus Moskvas Gorki-nim. kirjandusinstituuti, mille lõpetas 1971. Pärast sõjeväeteenistust töötas 1964-66 ja 1974-76 Tallinfilmis administraatorina ja dokumentaalfilmide toimetajana, 1971-74 Rakvere rajoonis Võhma külaraamatukogu juhatajana, vahepeal kutselise kirjanikuna, 1978-81 Sirbi ja Vasara erikorrespondendina ja 1981-87 Loomingu ilukirjanduse osakonna toimetajana. 1991-96 Maalehe toimetuse liige, hiljem vabakutseline.

Kruusvall debüteeris luuletustega Noorte Hääles 1962. Kruusvalli jutud ja etüüdid pakuvad lakoonilises nullstiilis väljendatud väikesi elupilte, millest mõned omandavad sümboli jõu. F. Tuglase novellipreemia on saanud „Lõhn” (1980) ja „Rännakul” (1992). Pikemat proosat esindab rahuliku eepilise stiiliga jutustus eakast koolmeistrist „Sügisdivertisment” (1987).

Proosast suurema tunnustuse on Kruusvallile toonud näidendid, esimestena jõudsid teatrisse „Endine wunderkind” (Draamateatris, 1979) ja „Jõgi voolab” (Ugalas, 1980), lavastamata on seni „Lammutamisele määratud maja” (kogus „Katkendeid elust”). Teatrisündmuseks kujunes draama „Pilvede värvid” (Draamateatris, 1983), mis pälvis J. Smuuli nim. preema 1984. „Pilvede värvid” jälgib ootusärevat olukorda sõjasündmuste liginemisel Eesti põhjarannikul 1944. a. algupoolel – kas emigreeruda või jääda koju kala püüdma ja põldu harima. Draama „Vaikuse vallamaja” (Draamateatris ja Vanemuises, 1987) arutab edasi sõjajärgse lähimineviku dramaatilisi olukordi, kus vallaametnikel tuleb seisukoht võtta nii metsavendluse kui ka küüditamise suhtes. Esileküündivaks teoseks eesti näitekirjanduses osutus „Hullumeelne professor” (Draamateatris, 1996). Kruusvalli draamad otsivad headust inimeses ning leiavad seda ka kõige raskemates olukordades, tema dialoogid on napid ning pakuvad häid võimalusi lavastuslikuks alltekstiks. Näidend „Juba täna, juba homme” (1989) vaatleb nüüdisinimese üksindust ja ummikutunnet, mida ei suuda peletada ka lühiajalised, juhuslikud armusidemed.

Flmistsenaariumid „Teekond maailma lõppu. Sipelgarada” (1989) väljendavad eestlaste lähimineviku valupunkte: esimene kujutab loomaarsti kodutut, heitlikku elu kolhooside algusaastail, teine näitab uue kodu loomist pärast naasmist Siberist väljasaatmiselt. Kruusvalli erinevates žanrites teosed kajastavad inimeste kannatusi, rõõmudest ilmajäämist ühiskondlike eksperimentide tõttu, osutavad perspektiivide ähmasusele või nende puudumisele.

I. M.

Raamatud eesti keeles

Lühiproosa
Armastuse esimene pool: jutustused. Tallinn: Eesti Raamat, 1973, 108 lk.
Ma tean mitut inimest: lühijutte ja laaste. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, 96 lk.
Katkendeid elust. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, 128 lk. [Lühijutte ja -näidendeid.]
Maailmad akna taga: jutte. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 134 lk.
Nokturn järve ääres: jutte ja laaste. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, 123 lk.
Olen öösse eksind karjus: tekste 1990-ndaist. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2001, 226 lk.
Sinetavad kaugused: valitud proosat. Tallinn: Eesti Raamat, 2004, 420 lk.
Õhtuvalgus: ühe- ja kahekõned. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005, 140 lk.

Näidendid ja stsenaariumid
Katkendeid elust. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, 128 lk. [Lühijutte ja -näidendeid.]
Jõgi voolab; Pilvede värvid. Tallinn: Eesti Raamat, 1986, 93 lk.
Teekond maailma lõppu; Sipelgarada: stsenaariumid. Illustreerinud K. Tormis. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, 109 lk.
Vaikuse vallamaja; Juba täna, juba homme. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, 110 lk.
Olen öösse eksind karjus: tekste 1990-ndaist. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2001, 226 lk.
Rabalinnu hõik: lavastamata näidendeid. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2003, 238 lk.

Ajaloolised uurimused
Jaan Kruusvall, Villi Jahilo, Mets on vend: metsavendlusest Palmse vallas ja ümbruses: dokumentaaljutustus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2006, 263, lk. [2. trükk: 2024.]