Leida Kibuvits

Leida Kibuvits (sündinud Kupits, 1948. aastast kodanikunimega Aisenstadt, 18. X 1907 – 5. XII 1976) oli üks neid Teise maailmasõja eelses Eestis esile kerkinud eesti kirjanikke, kelle elukäiku ja loometeesse sõda ja stalinistlikud repressioonid jätsid vahetu jälje.

Ta sündis Tartumaal Kurepalus rätsepa ja teenijanna perre, lapsepõlv möödus Tartus Emajõe ääres, kuhu vanemad mõni aasta hiljem kolisid. 12-aastasena kaotas ta isa. Aastatel 1913–1919 õppis Tartus A. Salomoni saksakeelses tütarlastekoolis, 1919–1927 Tartu Tütarlaste Gümnaasiumis ning 1922–1924 Pallase kunstikoolis Konrad Mäe õpilasena. Alates 1927. aastast töötas esmalt apteekriabilisena, seejärel trükitöölisena. 1929. aastal asus masinakirjutajana tööle kaitseministeeriumisse. Seal tutvus ta leitnant August Kibuvitsaga (1904–1967), kellega abiellus 1931. aastal. 1938. aastal sündis perre tütar Kai (srn 1983).

Aastatel 1933–1944 oli kutseline kirjanik, elades Pärnus (kus pidas ka dramaturgi ametit teatris Endla) ja Viljandis ning kirjutades nii novelle kui ka romaane, samuti tõlkis väliskirjandust, nt Goethet ja Zweigi. Pallases õppinud kunstnikuna tegi ta kahele oma teosele (novellikogule „Rist ja rõõm“ ning romaanile „Kass arvab, et…“) ka ise illustratsioonid. 1932. aastal võitis ta romaaniga „Soomustüdruk“ Looduse romaanivõistluse, 1940. aastal novelliga „Väike kivi“ ajalehe Sirp ja Vasar novellivõistluse. 1938. aastast oli Eesti Kirjanike Liidu liige, 1945. aastast Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu liige.

1940. aastal kolis pere August Kibuvitsa töö tõttu Petserisse. Pärast Omakaitses töötamist jäi mees kadunuks ning kuulutati surnuks, kui Leida 1943. aastal end temast lahutada tahtis. Aastaid hiljem selgus, et August Kibuvits oli ilma naise ja tütreta põgenenud Kanadasse ning abiellunud seal eestlanna Luisega. 1944. aastal asus Leida Kibuvits tööle ajalehe Rahva Hääl kultuuriosakonna juhatajana, seda ametit pidas kaks aastat. 1946. aastal sai medali „Vapra töö eest suures Isamaasõjas 1941–1945“. 1948. aastal abiellus kommunist Leo Aisenstadtiga (1912–1975), on arvatud, et poliitilistel põhjustel.

1950. aastal vahistati Leida Kibuvits süüdistatuna selles, et avaldas 1942. aastal Saksa okupatsiooni ajal nõukogudevastaseid kirjutisi ja tegi sakslastega koostööd. Ta saadeti Siberisse Solikamskisse. Esialgu määratud 25-aastasest vangistusest kandis ära neli, seejärel pääses kodumaale, olles väga kehvas tervislikus seisus, väidetavalt oli tal vabaneda aidanud Aadu Hint, kuigi armuandmispalveid saatsid korduvalt ka ema ja tütar. 1962. aastal sai ta korteri Tallinna Kirjanike Majja, kus kuuldavasti värvis kõikide tubade laed oranžiks. Elu lõpus elas eraklikult ja vaeselt.

Tema teosed käsitlevad nii eluraskuste vastu kui ka eneseväärikuse eest võitlemist, aga neist leiab ka mõjutusi Eesti eeposest „Kalevipoeg“, sisevaateid omaaegsesse teatriellu ning püüdu vaadelda maailma kassi silme läbi. Pooleli jäi perekonnaromaan „Leinapajud“.

Kibuvits jäi nõukogude okupatsiooni tõttu totalitarismi hammasrataste vahele ning on seetõttu vajunud eesti kirjandusajaloos suuresti unustusse. Uuel sajandil on püütud tema elu ja loomingut taaselustada nii näitusega A. H. Tammsaare muuseumis (2010–2011) kui ka kogumikuga „Leida Kibuvits. Kirev. Saatus ja looming“, mis sisaldab artikleid Kibuvitsa elu- ja loominguloost ning läbilõiget tähtsamatest teostest.”

Leida Kibuvits on maetud Tallinna Metsakalmistule.

M. K.

Raamatud eesti keeles

Romaanid
Soomustüdruk. Tartu: Loodus, 1932, 240 lk. [2., tugevalt muudetud trükk: Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, 448 lk; 3. trükk: Tallinn: Eesti Raamat, 1986, 415 lk.]
Rahusõit. Tartu: Loodus, 1933, 207 lk. [2. trükk koos romaaniga ‘Manglus Sepapoeg’: Tallinn: Eesti Raamat, 2003, 304 lk.]
Paradiisi pärisperenaine. Tartu: Loodus, 1934, 239 lk.
Manglus Sepapoeg. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus, 1936, 232 lk. [2. trükk koos romaaniga ‘Rahusõit’: Tallinn: Eesti Raamat, 203, 304 lk.]
Kass arvab, et…. Tartu: Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1936, 212 lk.

Novellid
Rist ja rõõm. Tartu: Eesti kirjastuse Kooperatiiv, 1938, 366 lk.
Sipelgaõli. Tartu: Ilukirjandus ja Kunst, 1941, 160 lk.
Elagu inimene!. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, 336 lk.
Lepatriinupunane. Koostanud Linda Uustalu. Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 264 lk. [Novellid. Sisu: ‘Lugu Püha Gertrudi säilmest’, ‘Boorvaseliini-Helmi viimne armastus’, ‘Rist ja Rõõm’, ‘Harak-Mihkel’, ‘Sipelgaõli’, ‘Lepatriinupunane’, ‘Viimased võõrad suled’, ‘Väike kivi’, ‘Medaljon’, ‘Teine tee’, ‘Punane liilia’, ‘Julge mees – kaks korda…’.]

Lastelood
Kaks meest on ikka kaks meest. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1947, 148 lk.
Tuljak ja Tups. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1948, 204 lk.

Romaanikatkete ja novellide kogumikud
Endistest aegadest. Valik proosat aastatest 1934-1941. Koostanud Asta Hameri. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, 487 lk.
Leida Kibuvits. Kirev. Saatus ja looming. Koostanud Sirje Endre. Tallinn: SE&JS, 2017, 224 lk. [Sisaldab ka: Maarja Vaino, ‘Saateks’, Kadi Pajupuu, ‘Leida Kibuvits illustraatorina’, Anu Raud, ‘Leida Kibuvitsa igavene elu’.]