Lembit Kurvits

Lembit Kurvits (15. V 1954 – 20. II 2017) on eesti luuletaja.

Kurvits sündis Põlva lähedal Mammastes kolhoosnike perekonda. Õppis Mammaste algkoolis ja Põlva keskkoolis. 13-aastaselt pandi ta koos kahe vennaga Pärnu lastekodusse, kus viibis 16. eluaastani ja õppis Pärnu 5. algkoolis. 1975-1978 õppis Põlva kaugõppekeskkoolis ja 1978-1979 Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Alates 1970. aastast töötas paljudel erinevatel ametitel – muu hulgas ehitajana, elektrikuna, raamatukoguhoidjana, kutsekooli kasvatajana, Tartu etnograafiamuuseumi nooremteadurina, Eesti Põllumajanduse Akadeemia kirjastuse korrektorina, vabakutselise kirjanikuna. Kurvitsal sündis kolmest abielust kolm last, viimase abielu lahutas ta 1992. aastal. 1990. aastate alguses süvenes tal skisofreenia, millele aitas kaasa alkoholiga liialdamine. Haigushoogude tulemusena sündinud huligaanitsemiste tõttu veetis 1996 sügisest 1997 suveni Patarei vanglas. Pärast seda tegutses Kurvits peamiselt Tartus, kus vahel viibis ka psühhiaatriahaiglas, vahel elas kodutuna. Alates 2000. aastate algusest pidasid teda üleval Tartu linn ja Kirjanike Liit. Viimased kümmekond aastat oma elust viibis Kurvits peamiselt erinevates Eesti hooldekodudes. Ta suri Keila hooldekodus, maetud Tallinna Metsakalmistule.

Luuletama hakkas Kurvits Pärnu lastekodus viibides. Kurvitsa romantilise koega luuletuste meelisteemadeks olid algusest peale ta lapsepõlvemaastikud ning igatsemine hoolimise ja armastuse järele. Mõningal määral on Kurvits luuletanud oma kodukandi murdes. Kriitikud on tema loomingus esile tõstnud peamiselt 1980. aastatel sündinud värsse, mis ilmusid luuletaja esimestes kogudes „Väike-Kamari õhtud” (1981), „Tühermaa” (1986), „Armastuseta” (1990) ja „Meie ühine vend armastus” (1991). Autobiograafilises jutukogus „Vanad soome saapad. Jutte ja novelle 1976-1993” (1997) on täheldatav mõningane humoristlik fantaasiaelement. Kogust „Kakskümmend viis luuletust” (2001) äratas palju tähelepanu raamatu ainuke proosapala, pihtimuslik meenutus pealkirjaga „1993-2000”, milles Kurvits meenutab oma viibimist vanglas ja haiglas ning heitlemist haiguse ja kodutusega. Kurvitsa viimaseks raamatuks jäi kriitika poolt hästi vastu võetud koondkogu „Tõrvalill” (2003). Tema luuletusi on ilmunud mitmetes antoloogiates, näiteks „Kõik muutub lauluks. Luule ja luuletaja eesti luules” (2005), „Lumi see me ühine” (2010) ja „Viinakuu. Alkohol eesti luules” (2010). Mitmed Kurvitsa hilisemal perioodil ajakirjanduses ilmunud luuletused ja proosapalad pole raamatus ilmunud. Paljud käsikirjad läksid autori sõnul ka kaduma.

Kurvitsal ilmus kodukandi loodust ja eluolu kirjeldav lasteraamat „Taevaskojalapsed” (1993). Mõningal määral tegutses Kurvits ka kriitikuna. Temast on valminud dokumentaalfilm „Kurvits Lootuse tänavalt” (2014, lavastaja Vahur Laiapea).

S. V.

Raamatud eesti keeles

Luule
Väike-Kamari õhtud. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, 78 lk.
Tühermaa. Tallinn: Eesti Raamat, 1986, 86 lk.
Armastuseta. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 62 lk.
Meie ühine vend armastus. Illustreerinud Ilmar Kruusamäe. Tartu: Koda, 1991, 78 lk.
Matle laul. Pühendatud tütrele. Illustreerinud Ilmar Kruusamäe. Tartu: Elmatar, 1994, 77 lk.
Kakskümmend viis luuletust. Järelsõna: Priidu Beier. Tallinn, Huma 2001, 62 lk. [Sisaldab ka meenutuse ‘1993–2000’.]
Tõrvalill. Luulet ja mõtteid. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, 215 lk.

Proosa
Taevaskojalapsed. Pildid joonistas Ülle Meister. Tallinn: Tiritamm, 1993, 31 lk. [Lasteraamat.]
Vanad soome saapad. Jutte ja novelle 1976–1993. Tartu, Elmatar 1997, 79 lk.
Kakskümmend viis luuletust. Järelsõna: Priidu Beier. Tallinn, Huma 2001, 62 lk. [Sisaldab ka meenutuse ‘1993–2000’.]
Lembit Kurvits, Vahur Laiapea, Peeter Sauter, Kurvitsa vabastamine: tekste ja kirju. Tallinn: EKSA, 2023, 143 lk. [Sisaldab Kurvitsa proosatekste ‘Üksindus’, ‘1993-2000’ ja ‘Meil Karlovas’ ning Sauteri ja Laiapea kirjavahetust.]