Merle Karusoo

Merle Karusoo (s. 1. VII 1944) on lavastaja ning kirjanik, tuntud ennekõike eestlaste elulugude kogujana ja nende põhjal sündinud kirja- ning lavatöödega.

Sündis Harjumaal, õppis Tallinnas, 1961-1963 Viljandi Kultuurikoolis näitejuhtimist, 1968-1972 Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, töötades samal ajal sotsioloogialaboris, ning 1972-1976 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris. Magistrikraad Tallinna Pedagoogikaülikoolist 1999. Töötanud lavastajana Eesti Draamateatris ja Noorsooteatris. Olnud TRK lavakunstikateedri, hilisema Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli, Tallinna Pedagoogikaülikooli ja Viljandi Kultuurikolledži õppejõud ning Tartu Ülikooli vabade kunstide professor (2014).

Näidendiga „Kõik oleneb meist“ (1966) debüteerinud Karusoo nimi seostub eeskätt sotsioloogilise teatri ning erinevate dokumentaalprojektidega. Karusoo oli 1980. aastate lõpul üks algatajaid eesti elulugude kogumise kampaanias, mis kujunes üldrahvalikuks projektiks. Ka oma teatriloomingus on Karusoo kasutanud mälu- ja elulooteatri mõistet, tema lavastused sünnivad enamasti tuginedes intervjuudele või muule dokumentaalsele materjalile (kirjad, päevikud jm). Näiteks noortele keskenduva „Ma olen 13-aastane“ (1980) aluseks on kooliõpilaste tekstid. Noorte maailma kujutuses peegeldub ühtlasi ka ühiskond ühes oma probleemidega. Ühe põlvkonna elukogemust edastavad ka „Meie elulood” (1982), „Kui ruumid on täis” (1982), „Täna me ei mängi“ (2006). Erinevate aegade ja põlvkondade armastus- ja seksuaalkogemusi vahendab „Kured läinud, kurjad ilmad“ (1997), küüditamist küüditajate vaatepunktist „Küüdipoisid“ (1999). Karusoo on lavastanud ka mitme eesti kultuuriloost tuntud isiku loo, näiteks Katrin Saukase näidendid Marie Underist ning Betti Alverist ja Heiti Talvikust („Under“, 2006, ja „Võlg“, 2007), mitme autori ühistööna valminud „Laul, mis jääb“ helilooja Raimond Valgrest (2014) ning Andrus Kivirähki „Panso“ (2007) legendaarsest lavastajast Voldemar Pansost.

Karusoo on avaldanud Pansost raamatuid ja olnud üks Panso päevikute trükivalmis seadjaist (I-II, 2007). Karusoo elulooliste lavastuste tekste koondab „Kui ruumid on täis: Eesti rahva elulood teatritekstides 1982-2005“ (2008). Valiku esseedest, kõnedest ja mõtetest aastatest 1985-2019 pakub „Tunnistamisi“ (2019).

Karusoo on pälvinud mitmesuguseid preemiad ja tunnustusi: Ants Lauteri preemia (1980), Juhan Smuuli nimeline preemia näidendi „Ma olen 13-aastane“ eest (1981), Jakob Hurda preemia (1989), ENSV teeneline kunstnik (1990), Eesti Teatriliidu uue teatri asutaja aastapreemia (1991), Eesti Kultuurifondi aastapreemia (1993), Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1998, 2007 ja elutöö eest 2018), Priit Põldroosi preemia (1998), Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia „Misjonärid“ eest (2005), Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001), Virumaa kirjandusauhind „Kui ruumid on täis“ eest (2008), Rahvusmõtte auhind (2023) ja Kultuurkapitali näitekunsti valdkonna peapreemia (2026).

A. K.

Raamatud eesti keeles

Mida on õpetanud Voldemar Panso: valitud kohti autori teatrikooli-aegsest erialapäevikust. Tallinn: ENSV Haridusministeerium, 1980, 131 lk.
Olen kolmeteistkümne aastane: ühe etenduse lugu. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, 92 lk.
Kui ruumid on täis: Eesti rahva elulood teatritekstides 1982-2005. Tallinn: Varrak, 2008, 602 lk.
Tunnistamisi: mõtteid ja esseid. Tallinn: SE&JS, 2019, 157 lk.
Panso 100. Nii palju kui andsid koerale… Mina, mu õpetaja ja teised tegelased. I. Tallinn: Varrak, 2020, 384 lk.
Panso 100. Nii palju kui andsid koerale… Mina, mu õpetaja ja teised tegelased. II. Tallinn: Varrak, 2020, 384 lk.
14. juuni needus. Tallinn: Varrak, 2021, 264 lk. [Siberisse küüditatud laste elulood.]