Ott Kool

Ott Kool (kodanikunimi Otto Kool; 12. XI 1930 – 28.VIII 2000) oli raadioajakirjanik ja näitekirjanik.

Kool sündis Virumaal ja õppis Malla algkoolis ning Kohtla-Järve tööstuskoolis ja õhtukeskkoolis. Ta töötas alguses tööstuses, seejärel siirdus 1960ndatel ajakirjandusse, esmalt ajakirja Noorus, hiljem Eesti Raadiosse korrespondendi ametikohale. Ta oli ajakirjanike Liidu ja Kirjanike Liidu liige. Kool pälvis ENSV teeneline ajakirjaniku (1988) tiitli, Eesti NSV suure looduskaitsemärgi ja Karl Ernst von Baeri medali (1988). Ta on maetud Kunda kalmistule.

Kool kajastas peamiselt Põhja-Eesti põllumajanduse ja keskkonnatemaatikat, pidades oluliseks loodushoidu. 1950. aastate lõpust hakkas ta ajakirjanduses avaldama olukirjelduslikke artikleid ja lühiproosat, mis on koondatud kogudesse „Adraseadmise aegu“ (1962) ja „Tähed allikas“ (1967). Viimane on pälvinud E. Vilde nimelise kolhoosi auhinna (1968).

Alates 1971. aastal Rakvere teatris lavastunud näidendist „Lilled professorile“ (ilmunud kogus „Valik näidendeid“, 1973) tõuseb Kooli ilukirjanduslikus loomingus kesksele kohale näitekirjandus. Siingi on olulisel kohal maaelu- ja omaaegne kolhoosiproblemaatika, vt nt diloogia „Maarja maal“ (lavastatud Pärnu teatris 1975) ja „Kes paljajalu käib“ (lavastatud Pärnu teatris 1981). Publikumenu pälvis tammsaarelikku matsi ja vurle temaatikat varieeriv „Musta kassi öösel ei näe“ (lavastatud Pärnu teatris 1984, trükituna ilmus kogumikus „Eesti näidendeid 1980-1984“ (1987)). Kool kajastas ka ajakirjanike tööd näidendis „Reporterid“ (lavastatud Pärnu teatris 1987).

A. K.

Raamatud eesti keeles

Proosa
Adraseadmise aegu: olukirjeldused ja jutustused. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, 252 lk
Tähed allikas. Tallinn: Eesti Raamat, 1967, 272 lk