Paul Kuusberg

Paul Kuusberg (30. IV 1916 – 21. I 2003) oli eesti proosakirjanik, kriitik ja kirjanduselu organiseerija. Ta paistis silma lähiminevikku (sõja- ja stalinismiaega) või kaasaega käsitlevate probleemromaanidega.

Ta sündis Tallinnas ja käis sealsamas algkoolis, täiendus- ning Tallinna merekoolis. Pärast töötas ta ehitusel ning oli aktiivne liige ametiühingus, millega jäi seotuks ka sõja ajal. Kuusberg tegeles poliitikaga: astunud 1940. aastal NLKP-sse, töötas ta sõja ajal, kui kuulus ka hävituspataljoni, poliittöötajana Eesti Laskurkorpuses, toimetades seal deviisiajalehte „Tasuja“. 1958. a lõpetas ta NLKP KK kõrgeima parteikooli ning sai 1960. a EKP KK liikmeks. Kirjandusalast tööd alustas ta „Rahva Hääle” toimetajana (1947–54). Kuusbergi hilisem kirjandusalane töö oma loomingu kõrvalt oli seotud Kirjanike Liiduga, mille liikmeks ta sai 1950. a, ning ajakirjaga „Looming“. Esmalt (1954–57) oli ta Kirjanike Liidu proosakonsultant, seejärel (1960–68) liidu juhatuse sekretär ning viimaks (1976–83) ka selle esimees. Vahepealsed aastad oli ta Loomingu peatoimetaja (vahemikel 1957–60 ja 1968–76). Kuusbergi suureks teeneks loetakse Loomingu veergudel kunstitaseme ning Kirjanike Liidus suhteliselt vabameelse õhkkonna hoidmist ajal, mil ühiskondlik kord sundis peale poliitiliselt jäigemaid norme.

Kuusberg hakkas avaldama publitsistikat ja kriitikat alates 1948. aastast ning kujunes selles valdkonnas viljakaks, kuid jõudis esimese romaanini „Müürid“ võrdlemisi hilja (1957). Esikteos käsitles ehitustööliste vaimset kujunemist kommunistlike ideede vaimus ning on loodud sotsialistliku realismi šablooni järgi. Sarnast teemat käsitleb novellidest moodustuv romaan „Vabaduse puiestee“ (1971), mis vaatleb töölisnoore kujunemisteed vabariigi aastail. Suurema iseisesvusega paistis Kuusberg silma oma teise romaaniga „Enn Kalmu kaks mina“ (1961), mida koos romaanidega „Südasuvel“ (1966) ja „Üks öö“ (1972) peeti nõukogude kirjanduse kontekstis uuenduslikeks sõjateemalisteks teosteks. Esimene neist kujutab Eesti Laskurkorpuse, teine hävituspataljoni sõdurite võitlust ja mõtteilma, viimases luuakse aga sõja ajal tagalasse evakueeritud nõukogude aktivistide vaimne koondpilt. Kuigi teoste ajalookäsitus kaldub ühekülgsusesse, leidub nende sõjakujutuses veenvat dramatismi.

Kuusbergi loomingus kujutatud probleemid tekivad kommunistliku ideaali ning nõukogude administratiivse reaalsuse vahelisest vastuolust. Neis tuleb peamiselt autori ealistel tegelastel langetada keerulisi eetilisi valikuid, kusjuures kirjaniku kriitikanool tabab eeskätt isekust ja karjerismi. Romaan „Andres Lapeteuse juhtum“ (1963) oli üks esimesi taolisi kriitilisi ja veenvaid stalinismiaja ümbermõtestusi. Teose keskmes on tegelane, kelle moraalne ja inimlik pale nüristub kooskõlas tema edusammudega poliitilises masinavärgis. Nimitegelane lamab traagilise õnnetuse tagajärjel haiglavoodis, kõikudes eksirännakute vaagimise ja eneseõigustamise vahel. Samasugust piirsituatsioon ja sisekaemus on loodud ka teoses „Vihmapiisad“ (1976), mida peetakse ühtlasi Kuusbergi proosaloomingu koondkujuks.

Kuusbergi novellid käsitlevad romaaniloominguga sarnaseid teemasid, kuigi nende kujutuslaadi hinnatakse tihedamaks, kohati ka humoorikaks. Novellid „Roostetanud kastekann“ (1970) ja „Võõras või õige mees“ (1977), mis käsitlevad kaasaegses ühiskonnas valitsevat karjerismi ja pealiskaudsust, pärjati Friedebert Tuglase novelliauhinnaga.

I. S.

Raamatud eesti keeles

Romaanid
Müürid. Tallinn: Eesti Raamat, 1957, 460 lk. [2. trükk: 1980 (Teosed, 6).]
Enn Kalmu kaks mina; (Inimesed sõdurisinelis). Tallinn: Eesti Raamat, 1961, 294 lk. [2. trükk: 1965; 3. trükk: 1978 (Teosed, 2).]
Andres Lapeteuse juhtum. Tallinn: Eesti Raamat, 1963, 236 lk. [Järgnevad trükid: 1966; 1978 (Teosed, 4), 2009.]
Südasuvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, 327 lk. [2. trükk: 1977 (Teosed, 1).]
Vabaduse puiestee. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, 168 lk. [2. trükk: 1980 (Teosed, 7).]
Üks öö. Tallinn: Eesti Raamat, 1972, 230 lk. [2. trükk: 1972, 3. trükk: 1978 (Teosed, 3).]
Vihmapiisad. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, 230 lk. [2. trükk: 1979 (Teosed, 5).]

Novellid ja jutustused
Kes ta oli?. Tallinn: Perioodika, 1985, 54 lk.
Habemik. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, 95 lk.
Kes nad olid?. Tallinn: Eesti Raamat, 1986, 252 lk.
Naeratus: jutustusi. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, 166 lk.
Linnukesega. Tallinn: Perioodika, 1977, 79 lk.
Meie kiisul kriimud silmad…: neli lugu. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, 128 lk.
Skandaal vanadekodus. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, 229 lk.

Artiklid, kriitika
Sõna sekka: kriitikat, vaidlusi, hinnanguid. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, 435 lk.
Ajast, maailmakodanikust ja muust. Tallinn: Eesti Raamat, 1967, 168 lk.
Tänan tähelepanu eest!. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 211 lk.
Rõõmud ja pettumused. Tallinn: Kupar, 1996, 286 lk.

Kogutud teosed
Teosed, 1. köide: Südasuvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, 304 lk.
Teosed, 2. köide: Enn Kalmu kaks mina. (Inimesed sõdurisinelis). Tallinn: Eesti Raamat, 1978, 271 lk.
Teosed, 3. köide: Üks öö. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, 223 lk.
Teosed, 4. köide: Andres Lapeteuse juhtum. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, 238 lk.
Teosed, 5. köide: Vihmapiisad. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, 208 lk.
Teosed, 6. köide: Müürid. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, 399 lk.
Teosed, 7. köide: Novellid ja jutustused; Vabaduse puiestee. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, 400 lk.
Teosed, 8. köide: Kriitika ja publitsistika. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, 638 lk.