Raimond Kaugver

Raimond Kaugver (25. II 1926 – 24. I 1992) oli proosa- ja näitekirjanik, nõukogude ajal üks kõige populaarsemaid eesti kirjanikke.

Kaugver sündis ja õppis Rakveres. Põgenes 1943 Soome ja astus 200. jalaväerügemendi (soomepoiste) koosseisu, 1944 pöördus tagasi Eestisse. Aastad 1945-1950 veetis poliitvangina Siberis Vorkutas. Eestisse naasmise järel töötas mitmesugustel ametikohtadel, mh Tallinnas trammijuhina. 1961. aastast kutseline kirjanik Tallinnas. Kirjanike Liidu liige 1964. Pälvis romaani „Vana mees tahab koju“ (1983) eest A. H. Tammsaare nimelise kolhoosi auhinna (1984) ja novelli „Elupäästja“ (1988) eest F. Tuglase novelliauhinna (1989). Suri Tallinnas, maetud Tallinna Metsakalmistule.

Omaaegne menuautor tegi kirjandusliku debüüdi novelliga „Doktor Kollom“ (Looming, 1956), millega võitis Loomingu novellivõistlusel teise auhinna. Osales Tallinna NAKi tegevuses. Mitu 1950. aastatel kirjutatud romaani sai ilmuda alles nõukogude võimu kadudes, näiteks nõukogudevastase hoiakuga kunstniketeemaline „Laevad kaotavad tüüri“ (1993) ja vangilaagriteemaline „Põhjavalgus“ (2010). 1944. aasta sündmusi ja valikuid käsitlev romaan „Võõra mõõga teenistuses“ (2011) leidis 1959. aasta romaanivõistlusel küll ära märkimist, ent jäi ka pärast paranduste tegemist ilmumata.

Esimesed nõukogude ajal ilmunud romaanid käsitlevad valdavalt töölistemaatikat: diloogia „Keskpäevavalgus“ (1962) ja „Igapäevane leib“ (1964) trammitrusti tööliste ning „Seitsmendas läänes“ (1965) põlevkivikaevurite eluolu. Sügavama inimesekujutamise ja tunnustuseni jõudis romaaniga „Nelikümmend küünalt“ (1966), mis on üles ehitatud peategelase pihtimusliku tagasivaatena oma elule neljakümnendal sünnipäeval. See on ühe mehe kujunemise ja valikute lugu, kes on teinud läbi Saksa sõjaväe, olnud soomepoiss ning hiljem nõukogude vangilaagris. Kaugverile oli iseloomulik kasutada oma teostes isiklikku ainest ja kogemusi.

Hilisemates romaanides keskendus Kaugver peamiselt mitmesugustele kaasaegsetele eluküsimustele, näiteks käsitleb alkoholismi mõju „Jumalat ei ole kodus“ (1971), koolielu küsimusi vaeb „Disko“ (1982), noorte kuritegevust „Meie pole süüdi“ (1984). Viimasest valmis ka populaarne mängufilm „Õnnelind flamingo” (1986). Üks Kaugveri mõjukamaid romaane „Vana mees tahab koju“ (1983) käsitleb põlvkondade vahelisi maailmavaatelisi erimeelsusi, mis jätavad elu lõpul jalutuks jäänud endise kaevuri koduta. Ka selle traagilise loo põhjal valmis 1991. aastal samanimeline mängufilm (rež. Tõnis Kask). Vanemate ja laste suhted on vaatluse all ka romaanis „“Kas ema südant tunned sa?““ (1988), mida trükiti 115 000 eksemplari – eesti kirjaniku teose ühe trüki rekord, mida ilmselt ei lööda eesti keeles kunagi üle.

1980. aastate teisel poolel käsitles Kaugver seni mahavaikitud teemasid, näiteks küüditatute problemaatikat romaanis „Postuumselt rehabiliteeritud“ (1990) ja vangilaagriteemat jutustuste kogus „Kirjad laagrist“ (1989). Valdavalt klassikalise ülesehitusega mitmesuguseid eetilisi küsimusi vaagivat novelli viljelenud Kaugveri lühiproosa on ilmunud ka kogudes „60 minutit“ (1968), „Tuuleveskid“ (1974), „Külalisteraamat“ (1977), „Oh mis kena maailm“ (1983).

Proosa kõrval on kirjutanud ka hulga näidendeid, mida on lavastatud ka Eestist väljaspool. Laiemat tähelepanu on pälvinud kaevandusteemaline „Oma saar“ (lavastatud 1970, ilmunud kogumikus „Külalisteraamat“ (1977)), enim on tunnustatud sümbolistliku alatooniga, unistuste ja tegelikkuse suhteid vaagivat „Rong väljub hommikul“ (lavastatud 1971, ilmunud kogumikus „Valik näidendeid“ (1973)). Nii nagu proosas, käsitleb ka mitmes näidendis peresuhteid ja ühiskondlikke probleeme. Romaanides ja lühiproosas käsitletud vangilaagritemaatika leiab käsitlemist ka näidendis „Saturnuse lapsed“ (lavastatud 1989).

A. K.

Raamatud eesti keeles

Romaanid
Keskpäevavalgus. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, 251 lk.
Igapäevane leib. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, 208 lk.
Seitsmendas läänes. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, 267 lk.
Nelikümmend küünalt. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, 247 lk. [Järgnevad trükid: 1976, 1995, 2008.]
Jumalat ei ole kodus. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, 200 lk [2. tr 1979.]
Ja kõik on kuhugi teel. Tallinn: Eesti Raamat, 1974, 294 lk.
Suurte arvude seadus. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, 299 lk.
Disko. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 280 lk. [2. tr 1995.]
Vana mees tahab koju. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, 272 lk. [Järgnevad trükid: 1985, 2002.]
Meie pole süüdi. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, 239 lk. [2. tr 1996.]
Pariisi lõbusad naised. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, 239 lk. [Järgnevad trükid: 2002, 2016.]
Tee isa juurde. Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 270 lk.
“Kas ema südant tunned sa?”. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 254 lk.
Laev keset rägastikku. Tallinn: Kupar, 1990, 288 lk.
Postuumselt rehabiliteeritud. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 166 lk.
Peotäis tolmu. Tallinn: Kupar, 1992, 204 lk.
Laevad kaotavad tüüri. Tallinn: Kupar, 1993, 126 lk.
Sillad põlevad. Tallinn: Eesti Raamat, 2007, 110 lk.
Põhjavalgus. Tallinn: Pegasus, 2010, 510 lk.
Võõra mõõga teenistuses. Tallinn: Pegasus, 2011, 284 lk.
Viimse meheni. Kooliromaan. Muraste: Randvelt Kirjastus, 2017, 159 lk.

Novellid, näidendid
60 minutit. Lühiproosat 1956-1966. Tallinn: Eesti Raamat, 1968, 196 lk.
Tuuleveskid. Jutustusi. Tallinn: Eesti Raamat, 1974, 184 lk.
Keerdtrepp. Reportaaž. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, 159 lk.
Külalisteraamat. Jutustusi. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, 222 lk.
Oh mis kena maailm. Lugusid inimestest ja (teistest) loomadest. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, 288 lk.
Kirjad laagrist. Jutustused. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, 172 lk.

Kuuldemängud
Pilk nähtamatusse. Valimik kuuldemänge. Tallinn: Eesti Raamat, 1969, 342 lk.

Kirjavahetus
Kirjad Sigridile: sõjatandrilt ja vangilaagrist 1944–1949. Koostanud ja saatesõna: Eneken Laanes. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2020, 806 lk.