Valentin Kuik

Valentin Kuik (27. I 1943 – 30 X 2025) oli prosaist, filmilavastaja ja stsenarist.

Ta sündis Venemaal Novgorodi lähistel Zabolotje külas. Samal aastal kolis perekond Eestisse. Kuik lõpetas 1961. aastal Puurmani keskkooli ja töötas seejärel Kabala 8-klassilises koolis kehalise kasvatuse õpetajana. Pärast sõjaväeteenistust läks Tallinna. Aastatel 1966–1968 töötas ta Eesti Televisioonis valgustajana ning aastatel 1968–1970 filmistuudios Tallinnfilm nukujuhina. 1970. aastate alguses õppis Valentin Kuik Moskvas Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi režiiteaduskonnas professori ja režissööri Mihhail Rommi kursusel. 1975. aastal lõpetas ta instituudi cum laude. Aastatel 1975–1992 oli Kuik filmistuudio Tallinnfilm režissöör ja stsenarist, hiljem on teinud dokumentaalfilme Eesti Telefilmis ja teistes stuudiotes. Valentin Kuik on 1997. aastast alates Eesti Kirjanike Liidu liige.

1980. aastate teisel poolel hakkasid ajakirjad Looming ja Vikerkaar avaldama Valentin Kuigi filmilikke, elavate stseenidega novelle, jutustusi ja stsenaariume. Valentin Kuigi novellikogu „Geiša“ (1998) sisaldab anekdootlike novelle, milles käsitletakse vabaduse paradokse. Romaan „Poegade mäss“ (1997, romaanivõistluse I auhind) kujutab allakäivat hüsteerilist näitlejat. Autori proosale on iseloomulikud rohked assotsiatiivsed seosed ja aeglaselt avanev alltekst.

L. P.

Raamatud eesti keeles

Romaanid
Poegade mäss. Tallinn: Eesti Raamat, 1997. 175 lk.
Ja sinu kätes on põrgutuli. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 208 lk.

Novellid
Geiša. Tallinn: Eesti Raamat, 1998. 159 lk.

Stsenaariumid
Keskea rõõmud. Stsenaariumid. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005. 420 lk.
Ma olen ilus, ma olen tark, ma olen tugev: stsenaarium. Tallinn: Kultuurileht, 2007. 67 lk.
Perekonnavaled. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 147 lk.