Bernhard Linde

Bernhard Linde (4. IV 1886 – 23. VIII 1954) oli publitsist, kriitik, prosaist, tõlkija ja kirjastaja, üks Noor-Eesti rühmituse keskseid figuure.

Linde sündis Harjumaal Järvakandi vallas taluniku pojana. Ta õppis Lelle algkoolis, Järvakandi ministeeriumikoolis, Pärnu gümnaasiumis ja aastatel 1903–1908 Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Aastatel 1908–1915 õppis ta Tartu Ülikoolis, kus jätkas pärast pikka vaheaega õpinguid 1925. aastal. 1927. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli slavistika erialal.

Linde tegi endale varakult nime toimetajana, ajakirjanikuna ja Eesti kirjanduselus osalejana. Ta oli rühmituse Noor-Eesti asutajaliige ja täitis selles asjaajaja osa: hoolitses rühmituse rahaasjade ja kirjavahetuse eest ning seisis ettevõtmise eest ajal, mil juhtkujud nagu Gustav Suits ja Friedebert Tuglas olid välismaal või põranda all.

Linde kuulus aastatel 1907–1909 ajakirja Eesti Kirjandus toimetusse, oli aastatel 1910–1911 ajakirja Noor-Eesti toimetuse sekretär, aastatel 1912–1915 Noor-Eesti kirjastuse juhataja ja aastatel 1914–1915 ajakirja Vaba Sõna vastutav väljaandja. Töötas Esimese maailmasõja ajal Minski ja Vilno kubermangus tsaariarmee ametnikuna, aastatel 1918–1919 viibis Siberi ja Kaug-Ida eesti asundustes ning pöördus Eestisse tagasi 1919. aastal. Ta asutas 1919. aastal kirjastuse Varrak ning oli selle esimees ja tegevdirektor kuni selle pankrotistumiseni 1924. aastal. 1925. aastal rajas Linde uue kirjastuse nimega Varak. Aastatel 1921–1922 oli ta Draamastuudio Seltsi esimees.

Linde reisis 1920. ja 1930. aastatel palju, eelkõige Ida-Euroopas, omandades teadmisi põhiliselt slaavikeelsete maade kultuurielu kohta ja tutvustades nendes riikides eesti kirjandust. Saksa okupatsiooni aastad 1941–1944 veetis ta maal isatalus. Pärast Teist maailmasõda oli Linde viis aastat Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõud. 1951. aastal vangistati ta ideoloogiliste süüdistuste alusel. Ta veetis kolm aastat Narva ja Vasalemma vangilaagrites, vabanes 1954. aastal surmahaigena ja suri varsti pärast vabanemist Tallinnas.

Linde ilukirjanduslikku loomingusse, mis hõlmab lühiproosat ja vähesel määral luulet, suhtutakse enamasti ettevaatlikult. Linde põhiline tähtsus eesti kirjanduse jaoks seisneb korraldavas ja kirjanduskriitilises tegevuses. Ta tegutses peamiselt tõlkijana, esseistina ja kirjastajana. Teatriarvustajana kirjutas ta sõna- ja muusikateatrist, eriti balletist. Lisaks arvustustele kaasaegsest eesti kirjandusest kirjutas Linde raamatuid väliskirjanike kohta. Ta avaldas reisiraamatuid ja kirjutas poliitikute elulugusid. Samuti koostas ta antoloogiaid mitmetest Euroopa rahvuskirjandustest. Bernhard Linde oli üks A. H. Tammsaare lähemaid kaastöölisi. 1944. aastal lõpetatud Tammsaare elu vaatlev monograafia jäi 63 aastaks käsikirja.

Linde osales eesti kirjanduse tõlkimises saksa keelde ning tõlkis eesti keelde kirjandusteoseid saksa, inglise, soome, prantsuse, vene, poola, serbia, horvaadi, sloveeni ja tšehhi keelest. 1929. aastal ilmus Bernhard Linde tõlkes Honoré de Balzaci romaan „Isa Goriot“. Linde on tõlkinud muuhulgas W. Reymonti, E. Rigby-Eastlake’i, J. Hašeki, E. Leino ja H. Sudermanni loomingut. Tema viimaseks tõlkeks oli 1948. aastal Konstantin Stanislavski teos „Minu elu kunstis“.

L. P.

Raamatud eesti keeles

Lühiproosa
Heitlikud ilmad: Wäikesed skandalid murrangu-aja Eestist. Tartu: Noor-Eesti, 1913, 82 lk.
Kenad naised: eksootiliste naiste seiklusi. Tartu: Loodus, 1928, 76 lk.

Esseed ja artiklid
Omad ja võõrad: esseed. Tallinn: Varrak, 1927, 163 lk.
Loova Kesk-Euroopa poole: kirjanduslikke ja teatrilisi reisimuljeid Lätist, Poolast, Tšehhoslovakkiast ja Ungarist. Tartu: Noor-Eesti, 1930, 320 lk.

Kirjandusuurimused
„Noor-Eesti“ kümme aastat. Tartu: 1918, 69 lk.
August Kitzberg: arvustuslik-elulooline essee. Tallinn: Varak, 1926, 46 lk.
Honoré de Balzac: elu ja looming. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1933, 151 lk.
A. H. Tammsaare oma elu tões ja õiguses: isiklike mälestuste, kirjade ja dokumentide põhjal. Tartu: Ilmamaa, 2007, 392 lk.

Poliitikute elulood
Thomas Garrigue Masaryk: Tšehhoslovakkia Vabariigi presidendi elu ja töö. Tallinn: Varak, 1935, 77 lk.
Dr. Eduard Beneš: Tšehhoslovakkia Vabariigi teise presidendi elu võitluses oma rahva iseseisvuse eest. Tallinn: Varak, 1936, 88 lk.

Reisikirjad
Tõusva päikese mailt: reisivested Siberist, Jaapanist, Hiinast ja Indiast. Tallinn: Varak, 1925, 183 lk.
Rännakuid keeristes: matkamälestusi Saksast, Rootsist ja Venest Maailmasõja eel ja ajal. Tallinn: Varak, 1936. 175 lk.

Publitsistika
Missugust walimiseõigust peame meie nõudma?. Tartu: Noor-Eesti, 1907, 35 lk.