Georg Eduard Luiga

Georg Eduard Luiga (27. II 1866 – 20. III 1936) oli kooliõpetaja ja ajakirjanik, kes kirjutas ka luuletusi ja proosat.

G. E. Luiga sündis Võrumaal Valgjärve vallas koolmeistri pojana. Juba kümne- või üheteistkümneaastase poisikesena hakkas ta ise luuletusi kirjutama, sest lugemisvara nappis. Esimesi luuletusi saatis Luiga ajalehtedele teismelisena. Pärast kihelkonnakooli lõpetamist oli ta Äksis kooliõpetaja ja J. V. Jannseni ajalehe Eesti Postimees kaastööline. Tegi luulekaastöid ka K. A. Hermanni ajalehele Olevik, muuhulgas naispseudonüümi all. Hiljem läks Luiga lühikeseks ajaks Oleviku toimetusse tööle.

1891. aastal rändas Luiga Siberisse, esmalt Simbirski asundusse kösterkooliõpetajaks, sealt nelja aasta pärast Tobolskisse sellesama ameti peale. Kümneaastase kodumaalt äraoleku järel tuli ta algul tööle Ristirahva Pühapäevalehe juurde, hiljem sai Päevalehe peatoimetajaks. Aastatel 1908–1934, olles Päevalehe vastutav toimetaja ja peatoimetaja, arendas Luiga selle koos Hans Rebasega üheks Eesti loetavamaks leheks.

Luiga raamatudebüüdiks oli rahvusromantiline jutukogu „Muruneid“ (1886). Koos teiste sarnaste varaste proosateostega ja luulekogudega („Laulud“ 1888, „Uued laulud“ 1901) leidis see lugeja, kuid teenis kriitikalt etteheiteid kunstilise nõrkuse pärast. Georg Eduard Luiga luuletustest on tuntuim „Lapsepõlvekodu“, mida teatakse esimese salmi algussõnade järgi: „Sääl, kus rukkiväli lagendikul heljub…“.

1912. aastal avaldas Luiga 17 jutust koosneva raamatu „Vägivallamaal“. Teos kirjeldab Eestist välja rännanud inimeste elu Siberis ning põhineb reaalsetel sündmustel ja tegelastel. Teos sai lugejatelt sooja vastuvõtu. Hea sõnaga tunnustas seda ka August Kitzberg, kes küll möönis, et kõik lood pole ühtemoodi head. Hilisemad arvustajad on märkinud Georg Eduard Luiga luuletuste kohta, et autoril on elav fantaasia ja oskus kergelt luuletusele sobivat vormi leida.

1911. aastal ilmus Luiga sulest reisikiri „Mere taga võõrsil“ reisimuljete kohta Taanist ja Norrast. Luiga on kirjutanud ka mitmeid populaarteaduslikke raamatuid, brošüüre ja artikleid ajakirjanduses ning tõlkinud ilukirjandust eesti keelde.

L. P.

Raamatud eesti keeles

Luule
G. E. Luiga laulud. Tartu: K. A. Hermann, 1888, 117 lk.
Uued laulud. Tallinn. J. Ploompuu raamatukauplus, 1901, 136 lk.

Proosa
Muruneid: Luule jutt Eestlaste minewikust. Tartu: H. Laakmann, 1886, 34 lk.
Pahane neiu. Tartu: K. A. Hermann, 1887, 90 lk.
Omad witsad. G. E. Luiga uudisjutt Eesti wäljarändajate elust. Tallinn: J. Ploompuu, 1900, 31 lk.
Wägiwallamaal. Jutustused. Tallinn: J. Ploompuu, 1912, 242 lk.

Reisikiri
Mere taga wõõrsil. Tallinn: Tallinna Eesti Kirjastus-ühisus, 1911, 63 lk.

Varia
Õigus ja kohus: Tarwiline seaduse asjade käsiraamat igaühele igapäewases elus ja kohtukäimises. 1. jagu: Kohtupidamise kord kõigis kohtutes ja palwekirjade proowid. Tartu: A. Grenzstein, 1891, 75 lk.
Kepp ja kalju: Seitsmekordne palwe-raamat ja kuus lisa. Pärnu: J. Dreimanni raamatukauplus, 1896, 143 lk.
Maakera elulugu. Tallinn: Koit, 1907, 110 lk.
Meie nägemata sõbrad ja waenlased: Loodusteadusline kirjeldus bakteriatest: 28 pildiga. Tallinn: G. Pihlakas, 1908, 66 lk.
Taimede elu. Tallinn: Teadus, 1913. 96 lk.
Eesti-Saksa wahekord Baltimaal. Tallinn: Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, 1919, 47 lk.