Ilona Laaman

Ilona Laaman (kodanikunimega Ilona Anna Laaman, pseudonüüm Lendav Madu, 10. II 1934 – 26. VI 2017) oli Rootsis elanud eesti luuletaja, prosaist ja tõlkija.

Tallinnas sündinud Ilona Laaman kuulus haritlaste, kirjanike, kunstiini­meste ja poliitikute Laamanite, Poskade, Grünthalite ja Arderite suguseltsi. Tema isa oli ühiskonnategelane ja publitsist Eduard Laaman, kes arreteeriti ja hukati 1941. aastal, ema oli Tartu rahulepingu sõlminud Jaan Poska tütar Tatjana. Päritolu ja intellektuaalne keskkond, koos emaga kümneaastasena põgenemine kodumaalt ning ergas tähelepanu ümbritseva maailma ja inimeste vastu kujundasid Ilona Laamanist andeka sõnaseadja, ühe noorema paguluses eesti keelele truuks jäänud luuletaja. Ilona Laaman käis Rootsi algkoolides ja sai keskhariduse Stockholmis prantsuse koolis, õppis Uppsala ülikoolis riigiteadust ning sooritas lõpueksamid prantsuse, vene ja eesti filoloogia alal. 1983. aastal omandas ta filoloogiakandidaadi kraadi. Ta töötas seitse aastat meditsiiniõena Uppsala lähedal Ulleråkeri vaimse puudega inimeste hooldekodus. Tema püsivaks elukohaks paguluses oli Uppsala.

Ilona Laaman debüteeris 1959. aastal ajakirjas Mana novellidega, esimene luulekogu „Mis need sipelgad ka ära ei ole” ilmus 1970. aastal.

Teises kogus „Süda vaatab kiikriga“ (1974) jõuab autor lüürika ühe põhiteema, armumiste juurde. Järgnevad kogud „Üsna kerge haigus“ (1980) ja „Nii on see inimeseks olemine“ (1984) mõjuvad intellektuaalsete mõttepiltide albumitena inimelu mosaiiksuse teemal. Laamani tihti iroonilistes luuletustes leidub protesti kehtivate normide vastu. Sageli on tajutav ka tema skeptilisus religiooni suhtes.

Paguluses mitu kultuuriauhinda pälvinud Ilona Laamani loomingust on Eestis välja antud mahukas valikkogu „Mõttekriips“ (1994), autobiograafiline fragmentaarium „Vesi ahjus“ (1997) ja luulekogu „Mulle ei meeldinud su nimi…“ (1999). 2003. aastal avaldas kirjastus Ilmamaa Laamani luulekogu „Maakulgur on maandunud“, mis on illustreeritud Ilmar Malini pliiatsijoonistustega. Õhuke ja temaatiliselt terviklik värsivihik on inspireeritud hilisest armastusest ja kaotusevalust, seda kannab inimlik paatos.

Ilona Laaman on tõlkinud ilukirjandust eesti keelest rootsi keelde, sealhulgas Valev Uibopuu loomingut. Ta kuulus välismaisesse Eesti Kirjanike Liitu. Tema teosed on ilmunud väliseesti kirjastustes Kanadas (Torontos), Ameerika Ühendriikides ja Rootsis. Tema luulet on tõlgitud itaalia, rootsi, läti, vene ja inglise keelde.

2003. aastal anti Ilona Laamanile Valgetähe V klassi teenetemärk.

L. P.

Raamatud eesti keeles

Luule
Mis need sipelgad ka ära ei ole. Alexandria (Virginia): Mana, 1970. 51 lk.
Süda vaatab kiikriga: teine kogu luuletusi. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1974. 80 lk.
Üks üsna kerge haigus. Toronto: Maarjamaa, 1980. 86 lk.
Nii on see inimeseks olemine. Stockholm: Välis-Eesti&EMP, 1984. 81 lk.
Mõttekriips. Tallinn: Eesti Raamat, 1994. 191 lk.
Mulle ei meeldinud su nimi… Tallinn: Huma, 1999. 43 lk.
Maakulgur on maandunud. Tartu: Ilmamaa, 2003. 23 lk.

Autobiograafia
Vesi ahjus ehk Elu kommentaaridega. Tallinn: Perioodika, 1997. 176 lk.