Helle-Iris Michelson

Helle-Iris Michelson (kuni 1937. aastani Helle-Iris Roosmann; kuni 1958. aastani Helle-Iris Roosma, 4. XI 1929 – 2. II 2024) oli tõlkija, toimetaja ja kirjanik.

Ta sündis Tallinnas ja lõpetas Tallinna 4. keskkooli. Seejärel suundus ta õppima Leningradi, kus õppis aastatel 1948–1951 Lesgafti nimelises Kehakultuuriinstituudis ujumistreeneriks. Ta töötas aasta Tallinnas ujumistreenerina, kuid astus 1952. aastal Leningradi 2. võõrkeelte instituuti, mille lõpetas 1956. aastal prantsuse filoloogina. Aastatel 1956–1988 oli Michelson kirjastuses Eesti Raamat toimetaja. Alates 1988. aastast oli ta vabakutseline tõlkija. Helle-Iris Michelson oli Eesti Kirjanike Liidu liige alates 1995. aastast.

Michelson tõlkis üle 100 teose põhiliselt prantsuse, aga ka vene keelest. Tema tõlketööd on tunnustatud Prantsusmaa Akadeemilise Palmioksa ja Belgia Kuningriigi Leopoldi ordeniga.

Oma elukäigust, tööst tõlkijana, mõtetest kirjanduse ja elu üle on Michelson kirjutanud kaks raamatut: „Lehitsetud leheküljed: meenutusi elust ja lastekirjandusest“ (2008) ja „Prantsuse pasjanss“ (2012).

2012. aastal ilmus Michelsoni koostatud memuaarteos „Eestlased Piiteri teel. Üliõpilasaastad“.

L. P.

Raamatud eesti keeles

Mälestused
Lehitsetud leheküljed. Meenutusi elust ja lastekirjandusest. Tallinn: Tänapäev, 2008, 285 lk.
Prantsuse pasjanss. Tallinn: Tänapäev, 2012, 238 lk.