Silvi-Astrid Mickelin (sünd. 7. VII 1936) on luuletaja.
Mickelin sündis Läänemaal Vormsi saarel Sviby külas Gärdese talus talupidajate ainsa lapsena. Ta on osaliselt rannarootsi päritolu. 1941. aastal mobiliseeriti tema isa Punaarmeesse ja ei tulnud sõjast tagasi. Mickelin õppis Vormsi 7-klassilises algkoolis ja Haapsalu õhtukeskkoolis, mille lõpetas 1961. aastal. Aastatel 1953–1961 töötas ta Haapsalus õmblustöökojas ja meditsiiniõena, aastatel 1961–1991 Haapsalus apteegis. 1990. aastatel rajati tema sünnikodusse Svibys Vormsi talumuuseum.
1970.–1980. aastatel osales Silvi-Astrid Mickelin Tallinnas põrandaaluse kristliku luuleringi tegevuses. Tema esimene luulekogu „Igal oma päevatee“ ilmus 1993. aastal. Tema sulest on kuni 2019. aastani ilmunud seitse luulekogu.
Enamiku Mickelini loomingust moodustab religioosne luule. Viisistatuna lauldakse tema luuletusi kristlikes kogudustes. Mickelini luulet on viisistanud ligi kümme heliloojat, tema sõnadele loodud laulude arv ulatub sajani. Olulise koha Mickelini luules hõlmavad lapsepõlvemälestused kodusaarelt ja looduselamused, leidub satiirilisi mõtisklusi inimese osa üle nüüdisaja maailmas. Mickelini luule on südamlik ja otsekohene. Valdav jagu luuletusi on kirjutatud riimitud nelikvärssides, esineb ka haikuvormi ja vabavärssi.
L. P.
Luule
Igal oma päevatee. Tallinn: Logos, 1993. 64 lk.
Hommiku lootus jääb. Haapsalu: Anamnesia, 2001. 99 lk.
Kaapekakk. Tallinn: Logos, 2003. 191 lk.
Soolatera. Tallinn: Kodutrükk, 2010. 156 lk.
Viies ja viimane. Haapsalu: S.-A. Mickelin, 2013. 103 lk.
Järelnoppeid. Haapsalu: Vormsi Veri, 2016. 96 lk.
Üle eluväljade. Uuemõisa: Vormsi Veri, 2019. 96 lk.