Hannes Oja (29. III 1919– 17. XII 2012) oli ühiskonna- ja kultuuritegelane ning luuletaja.
Oja sündis Läänemaal Martna vallas. Ta alustas kooliteed Rannamõisa algkoolis, õppis seejärel Martna algkoolis ja Läänemaa Gümnaasiumis. Haridustee jätkus Uuemõisa Kõrgemas Põllunduskoolis. Järgnes põgenemine Soome, kus ta võttis osa lahingutegevusest Karjala rindel eestlastest koosnevas 200. jalaväerügemendis, st oli soomepoiss. Soomest siirdus ta Rootsi ja 1951. aastal Kanadasse, kus ta elas surmani. Hannes Oja töötas raamatupidaja, vabrikutöölise ja töödejuhatajana. Ta tundis suurt huvi kirjanduse, eriti luule ja publitsistika vastu. Aastatel 1975-1986 töötas Hannes Oja ajalehe Vaba Eestlane toimetajana, töötades vahepeal toimetuses täiesti üksi. Toimetajana tegutses ta samuti ajalehe lõpuaastatel (1997-2001). Seejärel jätkas ta ajakirjanikutööd ajalehes Eesti Elu.
Hannes Oja sulest on ilmunud neli luulekogu. Tema värssides on tunda Arbujate mõju. Luuletused on kirjutatud lühikestes täisriimilistes värssides, teemaks valdavalt loodusmotiivid ja sõjakogemused Karjalast. Tema luule on sageli kantud koduigatsusest ja toonitab rahvuslikke väärtusi.
Hannes Oja on olnud paljude kogumike ja koguteoste toimetaja.
L. P.
Luuletused
Koputused eneses. Toronto, 1955, 62 lk.
Märgid mõtteliival. Stockholm: Vaba Eesti, 1964, 75 lk.
Tunnete purdel. Stockholm: Vaba Eesti, 1967, 76 lk.
Järvealune kirikukell. Toronto: Maarjamaa, 1988, 71 lk.