Liisi Ojamaa

Liisi Ojamaa (kodanikunimi Katre-Liis Ojamaa, hüüdnimi Väike Hipi, 26. II 1972 – 8. X 2019) oli eesti luuletaja, tõlkija, toimetaja ja kirjanduskriitik, kes alates debüütkogust „Lõputu juuli“ sai tuntuks oma pungiliku linna­luulega.

Sündis Tallinnas tõlkija Jüri Ojamaa ja toimetaja Maarja Ojamaa tütrena. Õppis 1979-1989 Tallinna 21. keskkoolis, lõpetas 1991 Tallinna 1. õhtukeskkooli. Õppis 1991-1993 Tartu Ülikoolis inglise filoloogiat ja 1993-1994 Tallinna Kunstiülikoolis (hilisema nimega Eesti Kunstiakadeemias) kunstiajalugu. Töötanud Rahvusraamatukogus raamatukoguhoidjana, ajakirjanikuna Õhtulehes, tõlkijana Eesti Õigustõlke Keskuses, toimetajana ajakirjas Maatriks ning vabakutselise tõlkijana. Ta kuulus Eesti Kirjanike Liitu. Peale Tallinna on ta elanud veel Sauel ja Paldiskis. Suri pikaajalise raske haiguse tagajärjel.

Esimesed luuletused avaldas Ojamaa 1988. aastal ajakirjas Noorus. Pungilik esikkogu „Lõputu juuli“ (1990) kuulus kogumikku „Luulekassett ’90“, kus temaga koos debüteerisid veel Elo Vee (Elo Viiding), Triin Soomets, Ats (Aidi Vallik) ja Ruth Jyrjo. Aastatel 1990–2011 avaldas Ojamaa kokku kuus luulekogu.

Ojamaa romantilis-nostalgilise alatooniga olu- ja tundekirjelduslik luule tähistab elamise vabadust, võimalust olla isepäine ja eraklik, oma melanhoolsel moel õnnelik ja armunud. Luule avameelsetes hinge- ja meeleseisundites kõlab hipilik süütuse ja naiivsuse manifestatsioon, kus võib näha demonstratiivset soovimatust end välise maailma eest kaitsta või selle eest põgeneda. Tema luule põhi­motiivid pärinevad kodusest linnakeskkonnast, Tallinnast, mida talle meeldib personifitseerida ja mütologiseerida, ning seostuvad tihti aastaaegadega, peamiselt kevade, sügise ja talvega.

Oma loomingu paremikus jõudis Ojamaa argipäeva eitavate, ajatuid teemasid puudutavate värssideni, milles on väljenduslikku nõtkust, täpsust ja vormirangust. Nii riim- kui ka vabavärsiliste luuletuste lihtsate kujundite ja hoogsate rütmide taga pole taotlust liigselt estetiseerida ega heroiseerida. Stilistilise erijoonena on poetess läbivalt kasutanud võõrtähti y, w, x ja &-märki, samuti on ta eesti­keelsetesse tekstidesse põiminud inglisekeelseid värsse. Viimase luulekogu „Ajalaulud“ (2011) küpsed värsid on kujundlikud ja meloodilised, ent jätkuvalt tumedatoonilised. Ta on avaldanud veel mõned lühemad proosatekstid ja päevakajalist kirjanduskriitikat.

Tema luuletusi on viisistanud, esitanud ja salvestanud paljud Eesti ansamblid.

Ta tõlkis üle kuuekümne raamatu, peamiselt laste- ja ulmekirjandust inglise keelest, teiste hulgas K. Ishiguro, J. Galsworthy, M. Z. Bradley, A. McCaffrey, L. F. Baumi ja paljude teiste loomingut.

A. O.

Raamatud eesti keeles

Luule
Lõputu juuli. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 77 lk. [E-raamat: Tallinn: Bahama Press, 2001.]
Myyrid & wärawad. Tallinn: Perioodika, 1993, 45 lk. [E-raamat: Tallinn: Bahama Press, 2002.]
Lootus. Tallinn: Varrak, 2000, 38 lk. [E-raamat: Tallinn: Bahama Press, 2001.]
Ärasaatmata kirjad. Tallinn: Varrak, 2002, 61 lk.
Jõgi asfaldi all. Tallinn: Varrak, 2008, 52 lk.
Ajalaulud. Tallinn: Varrak, 2011, 83 lk.
Kahel lahtisel käel. Ilmunud ja ilmumata luule. Koostajad Doris Kareva ja Andres Aule; kujundus ja fotograafika: Ly Lestberg, portreefoto: Marko Mumm, linnafotod: Kaisa Kaer, kaardid: Dagne Aaremäe; eessõna: Doris Kareva, kommentaare ja selgitusi: Andres Aule. Tallinn: Varrak, 2020, 575 lk.