Onu Bella

Onu Bella (kod n Igor Maasik, kuni 1989 Maksimov; 19. IX 1961 – 1. V 2018) oli muusik, meelelahutaja ning kirjanik.

Onu Bella sündis ja õppis Tartus, lõpetades Tartu Riikliku Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna. Ta töötas muuhulgas õpetaja, insener-keemiku ja loomakliiniku laborandina. Eelkõige muusiku ja meelelahutajana tuntud Onu Bella sai laiemalt tuntuks 1980ndate lõpus ansambliga Onu Bella ja Öörahu, millele järgnes sooloartistina tähelend 1990ndate aastate eesti muusikamaastikul. Tema iseäraliku, kohati šokeerivalt otseütleva ning vallatu lüürikaga uusversioonid tuntud Lääne poplugudest said väga populaarseks. Nii mõnedki neist, näiteks „Ma võtsin viina“, on saanud ajastu tähisteks. Onu Bellat kui triksterlikku nähtust ja fenomeni omaaegses meelelahutusmaailmas käsitleb 2023. aastal esietendunud Eesti Draamateatri lavastus „Onu Bella tähestik“ (lavastaja Kertu Moppel). Onu Bella oli alates 2015. aastast kuni surmani Eesti Kirjanike Liidu liige.

Sama võtet – tuntud teosele oma teose ülesehitamist – kasutab Onu Bella ka kirjanduses. Nii näiteks raamistavad reisimuljed isiklikku kujunemislugu ja ajastut „Dekameronis“ (2012), omaaegsele erootilisele bestsellerile viitav „Mõned hallid varjundid“ (2013) sisaldab mitmesuguste viidete ja allusioonidega lühipalu. Valus-ausa sissevaate ühe haiguse lukku pakub „Tappa prostatavähk“ (2017), mis viitab Quentin Tarantino filmidiloogiale „Kill Bill“.

Pop- ja rockmuusikast entsüklopeedilisi teadmisi omanud Onu Bella tegi mitmeid raadiosaateid erinevates raadiojaamades.

A. K.

Raamatud eesti keeles

Ma võtsin viina. Tallinn: Menu Kirjastus, 2010, 224 lk
Koduperemehe nipiraamat. Tallinn: Menu Kirjastus, 2011, 223 lk
Dekameron. Tallinn: Menu Kirjastus, 2012, 159 lk
Mõned hallid varjundid. Tallinn: Pegasus, 2013, 200 lk
Keemia diskreetne võlu. Tallinn: Pegasus, 2014, 190 lk
Tappa prostatavähk. Tallinn: Ema&Isa, 2017