Paavo Piik

Paavo Piik (s. 28.12.1983) on luuletaja, näitekirjanik, tõlkija, dramaturg ja lavastaja.

Piik on lõpetanud Tallinna Inglise Kolledži, Oxfordi Ülikooli filosoofia, politoloogia ja majanduse erialal ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli dramaturgina. Ta on töötanud dramaturg-lavastajana Tallinna Linnateatris. Aastast 2011 on ta dramaturg-lavastaja teatrirühmituses Kinoteater. Piik on Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liidu liige. Tema vend on produtsent, lavastaja ja dramaturg Paul Piik (1986).

Piik on tuntud peamiselt näitekirjaniku ja dramaturgina. Tema üks tuntumaid näidendeid on „Keti lõpp“ (2012), mille tegevus toimub viimast päeva avatud kiirtoidurestoranis, kus ristuvad võõrandunud ja üksikute inimeste teed. Restoranis võib näha urbaniseerunud maailma mudelit. Näidend pälvis Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel kolmanda koha (2011) ning dramaturgiauhinna Balti Teatrifestivalil (2013). Selle põhjal valmis 2017. aastal ka mängufilm, režissöör Priit Pääsuke.

Mitme Piigi näidendi aluseks on dokumentaalne materjal, näiteks põhineb „Panso“ (2010) Voldemar Panso käsikirjalistel materjalidel; koostöös Mari-Liis Lillega valminud „Jaanipäeva“ (2018) aluseks on Siberi eestlastega tehtud intervjuud ning samuti koos Lillega valminud ja Draama festivali Balti Teatri Foorumi programmis 2015. aastal parima näidendi preemia saanud „Varesele valu…“ ja „Harakale haigus…“ põhinevad depressiooni põdenute intervjuudel. Koos Lillega pälvis Piik 2017. aastal Eesti Vabariigi kultuuripreemia eestivenelaste temaatikat käsitleva „Teisest silmapilgust“ eest. Lisaks Mari-Liis Lillele on Piik teinud koostööd Tallinna Linnateatri dramaturgi ja lavastaja Diana Leesaluga ning näitleja ja lavastaja Henrik Kalmetiga. Koos Kalmeti, Alissija-Elisabet Jevtjukova, Aivo Ranniku, Paul Piigi ja Marta Pulgaga pälvis Paavo Piik Eesti Kultuurkapitali näitekunsti valdkonna aastapreemia dokumentaalprojekti „Aasta täis draamat“ eest (film sellest valmis 2019). Projekti aluseks on Kinoteatri eksperiment, milles korraldatud nn teatrivõhiku konkursi võitja vaatab aasta jooksul ära kõik Eesti professionaalse teatri lavastused ning jagab oma muljeid. 2023. aastal pälvis Eesti teatri algupärase dramaturgia auhinna Piigi näidend „Üle oma varju“, mis keskendub keegi teine olemisele ja sellega seotud valedele.

Esimesest luulekogust „Kummuli linnad“ (2006) peale paistab Piik silma kaasaegse aegruumi ja eeskätt linnakeskkonna ning moodsa aja painete intellektuaalse kujutajana. Ka kogus „Lakoonia“ (2008) on olulisel kohal sotsiaalne tundlikkus ning irooniline pilk, kujutatav ruum on muutunud ahtamaks, tõmbudes „Kokkuplahvatuses“ (2009) peaasjalikult isiklikku ruumi.

Piik on kureerinud teatrifestivali „Talveöö unenägu“ (2014, 2016), olnud Eesti Vabariigi 103. aastapäeva kontsertlavastuse idee- ja lavastusmeeskonna liige (2021) ning Kinoteatri telesaadete stsenarist ja toimetaja. Piik on mitmekordne Eesti meister squashis.

A. K.

Raamatud eesti keeles

Luule
Kummuli linnad: 23 luuletust. Tallinn: Tuum, 2006, 32 lk
Lakoonia. Tallinn: Värske Rõhk, 2008, 45 lk
Kokkuplahvatus. Randvere: P. Piik, 2009, 46 lk
Harakuri. Tallinn: Hälin ja Raev, 2018, 46 lk

Näidendid
Panso: Voldemar Panso kartoteegikaartide ja tunnikonspektide abil. Näidendiraamat 12. Tallinn: Eesti Draamateater, 2010, 68 lk
Keti lõpp. Tallinn: Tallinna Linnateater, 2012, 55 lk
Paavo Piik, Mari-Liis Lill, Varesele valu, harakale haigus…: lugusid depressioonist ja tervenemisest. Näidendiraamat 22. Tallinn: Eesti Draamateater, 2014, 149 lk
Paavo Piik, Mari-Liis Lill, Jaanipäev: Siberi külades tehtud intervjuude põhjal. Näidendiraamat 29. Tallinn: Eesti Draamateater, 2018, 95 lk
Sammud: rännaklavastus. Tallinn: Eesti Draamateater, 2024, 110 lk