Arthur Roose

Arthur Roose (pseudonüüm Ärni Raudoja, 15. VIII 1903–19. III 1929) oli proosakirjanik, kriitik ja tõlkija.

Roose sündis Tartus töölisperekonnas ja õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis, kust pidi nõrgenenud tervise tõttu aastal 1921. aastal lahkuma. Ta hakkas ajalehtedele sõnumeid, arvustusi ja tähtpäevaartikleid saatma ning tegutses Tartus kriitikuna, kirjanikuna ja tõlkijana.

Arthur Roose kuulus 1920. aastate aktiivsete noorte kriitikute põlvkonda. Ta oli arvustajana väga viljakas. 1923. aastast alates ilmusid tema retsensioonid ja kirjandusloolised uurimused (näiteks Eduard Vilde ja Eduard Bornhöhe kohta) peale päevalehtede ka ajakirjades Eesti Kirjandus ja Looming. Arthur Roose tulevikuplaanid olid seotud ilukirjandusliku loominguga. 1920. aastatel jõudsid ilmuda ühe töölisperekonna maailmavaatelisi vastuolusid käsitlev jutustus „Valimislehed“ (1923, ajakirjas Agu) ja aguliteemaline romaan „Võhrupesa“ (1927). Iroonilises laadis kirja pandud romaanis võib aimata sümbolismi ja eksistentsialismi mõjutusi. Aastatel 1924–1925 ja 1928. aastal viibis Roose keeleõppimise eesmärgil sugulaste juures Poolas. 1928. aastal hakkasid tal avalduma vaimsed häired. Ta viidi 1929. aasta alguses Tartu närvikliinikusse, kust välja saades ta haigestus kopsupõletikku ja suri mõni päev hiljem.

Roose tõlkis eeskätt poola nobelisti Władysław Reymonti proosat.

L. P.

Raamatud eesti keeles

Romaanid
Wõhrupesa. Tartu: Noor-Eesti, 1927. 276 lk.