Johannes Heinrich Ruven (18./5. X 1902 – 2. IV 1942) oli prosaist.
Sündis Peterburis, õppis Tallinnas algkoolis, seejärel töötas erinevatel juhutöödel. Lõpetas Tallinna kolledži humanitaarharu 1938. aastal. 1923-1940 töötas elektrijaamas montööri ja arvetekasseerijana. Astus 1939. aastal Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, teistel andmetel 1940 õigusteaduskonda. Oli 1940. aastast ajalehe Sirp ja Vasar vastutav sekretär. Süüdistatuna kommunismis vahistati 1941. aastal, hukati järgmisel aastal. Matmiskoht teadmata. Oli Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Kommunistliku Partei liige.
Ilukirjandusliku trükidebüüdi tegi ajakirjas Looming 1925. aastal lühiproosaga, mida avaldas ka almanahhis „Aktsioon“ III (1929). Novellikogu „Võitlus“ (1931) aines koosneb aguli-, vabriku- ja käsitööliste ning väikeametnike miljööst. Sotsiaalkriitilise sõnumi edastamisel ja ülekohtu taunimisel rakendab autor korduvalt naturalismile omasid tehnikaid ning groteskielemente. Ruveni novellidele on iseloomulik kirjeldav, asjalik-registreeriv stiil. Sügavama psühholoogilise tunnetusega on tegelased novellikogus „Julius Jürgens võidab enese“ (1937). 1930ndatel avaldas ajakirjanduses mitmesuguseid vesteid ja lühipalu, kasutades pseudonüümi Jaak Räbal.
A. K.
Lühiproosa
Võitlus. Tartu: Eesti Kirjanikkude Liit, 1931, 84 lk.
Julius Jürgens võidab enese. Tartu: Noor-Eesti, 1937, 94 lk.
Pihtide vahel. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, 264 lk.
Näidendid
Süüdlased. Tallinn: Eesti Haridusliit, 1936, 93 lk.