Aleksander Sipelgas

Aleksander Sipelgas (24. VII 1885 – 19. XI 1937) oli kireva ja vastuolulise elukäiguga kirjanik, tõlkija ning seikleja, kelle elu möödus pidevas liikumises erinevate riikide vahel. Uurijad ja kaasaegsed on Sipelgat iseloomustanud andeka literaadina, avantüristina ja võimaliku salaluure agendina. Ta kasutas mitmeid pseudonüüme, näiteks Henry Blan ja A. Olšanski.

Aleksander Sipelgas sündis raudteelase pojana Venemaal Peterburi kubermangus Kolpinos. Sipelgas õppis alates 1911. aastast Moskva Ülikoolis ja osales aastatel 1914–1917 Vene sõjaväe ridades Esimeses maailmasõjas. Pärast 1917. aasta revolutsiooni asus ta elama Soome, kus ta sulandus Helsingi boheemlaste ringkondadesse. Ta esitles end poliitilise põgenikuna ja laskis Soomes 1922. aastal avaldada Nõukogude Venemaa elu kritiseeriva raamatu „Punase päikese lapsed”. Raamat saavutas suure menu. See bolševismivastane romaan kujutab dramaatiliselt ja tundeliselt eluraskusi ning terrorit revolutsioonijärgses Petrogradis. Teos toob esile intelligentsi hukkumise ja moraalse allakäigu näljaaegadel. Aluseks on autori enda väidetavad elamused, kuid raamatus leidub ka ilukirjanduslikku liialdust. Eesti keeles ilmus raamat „Punase päikese lapsed” 1924. aastal. Eesti lugejad suhtusid teosesse kui sensatsioonilisse reportaaži või poliitilisse pamfletti.

1921. aastal saadeti Aleksander Sipelgas Soomest välja, sest Soome politsei seostas teda salakaubavedajatega, hämara äri ja Nõukogude luurega. Aastatel 1924–1929 tegutses Sipelgas Eestis. Ta oli ajakirja Õhtu Tuled kaastööline. Ilmusid tema vene- ja soomekeelsete teoste eestikeelsed versioonid. Ta kirjutas ja tõlkis tempokalt kriminaal- ning põnevusromaane (näiteks romaanid „Kuldne mülgas” ja „Must ingel”). Autori tegevust varjutasid alatasa majanduslikud probleemid ja pettused. Nende tõttu oli ta mõnda aega vangis.

Sattudes Eestis seadustega pahuksisse ja võlgadesse, suundus Sipelgas 1920. aastate lõpus välismaale. Aastatel 1929–1932 elas ta Pariisis ja Brüsselis, kus ta kirjutas kaastöid sealsetele vene emigrantide väljaannetele nagu Vozroždenije ja Illjustrirovannaja Rossija. Alates 1930. aastate keskpaigast elas ta uuesti Eestis ja tegutses ajakirja Vaimsuse Ideoloogia kaastöölisena.

Aleksander Sipelgas suri Rakveres ja on maetud Rakvere saksa koguduse kalmistule.

L. P.

Raamatud eesti keeles

Punapää-Roosa: novellid. [Venekeelse käsikirja järele tõlkinud O. Abroi.] Tallinn: Varrak, 1923. 136 lk.
Punase päikese lapsed: romaan Nõukogude Vene elust. Tallinn: J. Zimmermann, 1924. 319 lk.
Kuldne mülgas: romaan nüüdsest ajast. Tallinn: Ole, 1926. 580 lk.
Henry Blan, Punane madu [memuaarid]. Tallinn: Ole, 1926. 45 lk.
Kaubamaja Jankel Zwiebelson ja Pojad: satüür-romaan. Tallinn: Ole, 1927. 160 lk.
Kirgede orjad („Kuldne mülgas’e” järg). Tallinn: J. Themas, 1926–1927. 176 lk.
Henry Blan, Maharadsha tütar: saladusline naine. Tallinn: Ole, 1927. 80 lk.
Must ingel: kriminaalromaan lähemast minewikust. Tallinn: Loeng, 1927. 192 lk.
Maurice Moraine, Maailma walitseja. Tallinn: Uudisleht, 1928. 116 lk.
Maurice Moraine, Rohelise suwila saladus: seiklusromaan. Tallinn, 1928. 95 lk.

Raamatud soome keeles

A. Olhovski, Punainen Venäjä: kertomuksia. Helsinki: Otava, 1920. 143 lk.
Punaisen auringon lapset: romaani Neuvosto-Venäjän elämästä. Helsinki: Edistusseurojen Kustannus, 1922. 332 lk.

Raamatud vene keeles

А. Ольшанский, Записки агента разведупра. Париж: Мишень, 1930. 161 lk.