Aleksander Suuman

Aleksander Suuman (kodanikunimi Suumann, tuntud ka kui Suumani Sass 25. IV 1927-19. IV 2003) oli luuletaja ja maalikunstnik, üks 1960. aastatel esile kerkinud luuletajatepõlvkonna tunnustatumaid esindajaid.

Sündis Virumaal Avanduse vallas Metsakülas, õppis Simunas, Väike-Maarjas ja Tartus kunstiinstituudis maalikunsti. Töötas õpetajana Rakveres, Tartu kunstikoolis ning Tallinnas Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Kirjanike Liidu liige alates 1967. Suri Tallinnas, maetud Tallinna Metsakalmistule. Tema pojad on näitleja, lavastaja ja näitekirjanik Toomas Suuman (sündinud 1956) ning kunstnikud Aapo Pukk (sündinud 1962) ja Imat Suumann (sündinud 1964).

Debüteeris luulega ajalehes Edasi 1962, esikkogu „Oh seda inimest“ (1963) ilmus kassetis „Noored autorid II“ ühes Helgi Mulleri ja Rudolf Rimmeli kogudega. Eeskätt varases loomingus kohtab metafooririkast, sageli elamusi visualiseerivat luulet. Luuletaja käekirjas mängib oluliselt kaasa kunstnikutaust. Mängib teksti tüpograafilise paigutusega, näiteks gooti akna kujuline luuletus „Gooti aken“ (esmatrükk Loomingus 1966). Paistis algusest peale silma väljakujunenud ja isikupärase autorina, kelle luuletuste temaatika (kesksel kohal inimese ja looduse suhted ning kunsti problemaatika) ei ole teinud läbi nii suuri muutusi kui värsitehnika ja kompositsioon. On silma paistnud selles vallas eksperimenteerijana, liikudes alguse vabavärsilisusest läbi erinevate vormiliste katsetuste modernismi.

Nihet loometeel võib täheldada kogust „Valguse kuma sees“ (1972), kus esile tõuseb lüroeepika. Tooni annavad etnograafilise-folkloorse tagapõhjaga ballaadid ning pikemad värssjutustused. Leiab mütoloogia ja argireaalsuse põiminguid, omal kohal on huumor. Aines pärineb muuhulgas ka kodukandist Simunast, on kirjutanud Simuna murdelist luulet. Rahvaluuleaineline temaatika on erilisel kohal juba kogus „Krähmukirjad“ (1966), leiab rahvalaulu vormivõtteid. Vilsandil elatud kogemused ja elamused kajastuvad kogus „Meil siin Hüperboreas“ (1980), mis markeerib liikumist tagasi lüürilisema luulelaadi poole.

Hilisemas luules, alates kogust „Nofretetega metsas“ (1986, J. Smuuli preemia), on märgatav luuletuste minimalism, aineses nähtub nii folkloorset tausta kui ka tänapäevaseid sündmusi. Olulisel kohal on anekdootlikud juhtumised. Modernistlikke võtteid kohtab alates kogust „Kui seda metsa ees oleks“ (1989). 1980. aastad märgivad taas muutunud luulekeelt nii vormilt kui temaatikalt, kus olulisemale kohale tõuseb linnatemaatika. 1990. aastatel (nt kogu „Targemat ei ole“ (1995) tegeleb muuhulgas enda varasemate luuletuste ümber töötlemisega.

Ülevaate Suumani luule arengutest ja pöörangutest annavad valikkogud „Tondihobu tõugud vetikatega“ (2002, Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia) ja Tõnu Õnnepalu koostatud valikkogu „Et valgusest vestelda. Luulet 1957-2003“ (2017), mis põimib nii Suumani luule kui kunstiloomingu.

Suumanile on omistatud Valgetähe V klassi teenetemärk (2001).

A. K.

Raamatud eesti keeles

Luule
Oh seda inimest. Luuletusi 1957-1963. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963, 76 lk.
Krähmukirjad. Luulet 1963-1966. Tallinn: Eesti Raamat, 1966,  120 lk.
Valguse kuma ees. Värsslugusid ja luulet 1968-1971. Tallinn: Eesti Raamat, 1972, 119 lk.
Maa paistel. Riime ja rütme 1971-1973. Tallinn: Eesti Raamat, 1975, 132 lk.
Sõnad sulavad taevaga ühte. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, 164 lk.
Meil siin Hüperboreas. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, 125 lk.
Nofretetega metsas. Tallinn: Eesti Raamat, 1986, 102 lk.
Kaunis on kummaline. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 221 lk.
Kui seda metsa ees oleks. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, 103 lk.
Viru viirus. Tallinn, Rakvere: Virumaa Fond, 1992, 80 lk.
Maniakk puuris. Tallinn: etf, 1993, 68 lk.
Targemat ei ole. Tartu: Elmatar, 1995, 93 lk.
Neid enam ei tehta. Tartu: Elmatar, 1997, 73 lk.
Mälestus on metsast rohelisem. Tallinn: Huma, 2000, 95 lk.
Tondihobu tõugud vetikatega. 1957-2002. Tallinn: Huma, 2002, 318 lk.
Et valgusest vestelda. Luulet 1957-2003. Koostanud Tõnu Õnnepalu. Tartu: Ilmamaa, 2017, 557 lk.