Carl Schultén

Carl Schultén (1677–1730) oli Rootsi keeleteadlane, ajaloolane, orientalist, kes on tihedalt seotud Eesti haridusajalooga.

Schultén õppis Rootsis Västeråsi Gümnaasiumis ja hiljem Uppsala Ülikoolis, kus ta omandas 1703. aastal magistrikraadi. Ta alustas tööd Pärnus asunud Academia Gustavo-Carolinas (praegune Tartu Ülikool) 1705. aastal. Ametisse pühitsemisel esines ta heebreakeelse kõnega. Ta töötas aastatel 1705–1707 filosoofiaprofessorina loogika ja matemaatika erialal ning aastatel 1707–1710 ajalooprofessorina. 1709. aastal valiti ta ülikooli rektoriks. Põhjasõja puhkedes lahkus ta Pärnust ja jätkas ametikäiku Lundi Ülikoolis, kus ta oli aastatel 1715– 1716 retoorikaprofessor, aastatel 1716–1728 esimene idamaiste keelte professor ja alates 1728. aastast usuteaduse professor. 1721. aastal oli ta Lundi Ülikooli rektor. Schultén on eelkõige tuntuks saanud heebrea keele ja teiste idamaiste keelte õpetlasena.

Schultén tõlkis Pärnus koos pastor Johann Elias Pastelbergiga heebrea keelest ladina keelde 17. sajandi juudi teadlase, rabi Jehuda Leib ben Hilleli töid. 1709. aastal Pärnus trükitud tõlketeose lõpus leidub Schulténi eestikeelne luuletus „Laul heebrea keele kiituseks“. Luuletuse sõnum on akadeemiline üleskutse: kõik kirikuõpetajad peaksid oskama heebrea keelt, et pühakirja ehk Jumala sõna õigesti ja puhtalt seletada. Selle luuletuse tekst on kirjavara hulgas haruldus, sest sellel ajajärgul kirjutasid saksa ja rootsi õpetlased eesti keeles peamiselt üksnes vaimulikke laule või katekismusi, mitte aga pühendusi teaduslikele töödele.

Luuletus on avaldatud 20. sajandil vene keelde tõlgituna raamatus „Eesti luule antoloogia. 1657–1987.“

L. P.