Kadri Tüür

Kadri Tüür (15. XII 1975) on kirjandusuurija ning luuletaja.

Tüür sündis Muhus, õppis Kuressaares ja Tartu Ülikoolis eesti kirjandust, jätkates magistriõpinguid Turu Ülikoolis üldise kirjandusteaduse erialal ning Tartu Ülikoolis semiootika ja kulturoloogia erialal. Tüür õppis doktorantuuris Tartu Ülikoolis semiootika ja kultuuriteooria erialal, doktoritöö kandis pealkirja „Semiotics of Nature Representations: on the Example of Nature Writing“ (2017). Tüür on töötanud Karl Ristikivi muuseumis, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses, Eesti Kirjandusmuuseumis ning Tartu ja Tallinna Ülikoolis. Juhatanud Muhu Muuseumi. Alates 2024. aastast töötab Toronto ülikoolis Eesti keele ja kultuuri lektorina. On Euroopa Kirjandusökoloogia Assotsiatsiooni (EASLCE), Eesti Kirjanduse Seltsi, Eesti Semiootika Seltsi, Eesti Loodusuurijate Seltsi ja Muhu Pärandkooli liige. Luuletajana kuulub 1990. aastatel alustanud kirjanduslikku rühmitusse Erakkond.

Tüüri peamised uurimisvaldkonnad on seotud keskkonnaajaloo, looduskirjanduse ja ökokriitika, ökofeminismi ning pärandkultuuriga. Ta on juhtinud KAJAKut (Tallinna Ülikooli Keskkonnaajaloo Keskust). On uurinud koha ja paigaga seotud aspekte kirjanduses. Põhjalikuma tähelepanu all on olnud näiteks Karl Ristikivi, A. H. Tammsaare ning iseäranis Juhan Smuuli looming.

A. K.

Raamatud eesti keeles

Luule
Inimtyhi ruum. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 1996, 17 lk.

Proosa
Urmas Viik, Kadri Tüür, Muhu Inglid. Tartu: Postimees Grupp, 2016, 29 lk.

Kirjandusuurimused ja kriitika
Kadri Tüür, Aare Pilv, Sündmus. Koht. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2002, 192 lk.
Kohustuslik kirjandus. Tartu: Vabamõtleja, 2025, 350 lk. [Sari ‘Vabamõtlejad’.]