Johannes Üksi (Johannes Voldemar Üksi; 14. XII 1891 – 10. VIII 1937) oli prosaist ja näitekirjanik.
Sündis Harjumaal, töötas 1913-1918 Estonias näitleja ja sõnumisaatjana. Oli 1918. aastal Toompea lossi komandant ning kuulus nende hulka, kes heiskasid 25. II 1918 esimest korda sinimustvalge lipu Pika Hermanni torni. Samal aastal Saksa okupatsioonivalitsus arreteeris Üksi ja mõistis ta relvade varjamise eest surma, karistus asendati sunnitööga. 1920. aastate algul ilmnesid tõsisemad närvihaiguse tunnused, mis olid endast märku andnud juba lapsepõlves. Oli ravil nii Seewaldis kui Tartu Ülikooli närvikliinikus. Suri Tallinnas, maetud Iru (tänasele Pärnamäe) kalmistule.
Kirjutamist alustas varakult, põimides oma lugudesse viirastusi ja kummitusi, lapseeast saati vaevusi põhjustanud luupainajad ja nägemused leidsid tee loomingusse. Esimesed kirjanduslikud katsetused ilmusid ajakirjanduses, sajandi alguse Tallinna kujutav jutustus „Nõiakeerus“ ilmus 1914. aastal. Kirjutas ka näidendeid, kuid peažanriks jäid lühijutud või novellid. Üksi peateoseks on haigus- ja alkoholi- ning ainete tarvitamise kogemustel põhinev novellikogumik „Kummalised novellid“ (1923), mis koondab nägemuslikke, deliiriumi ja spiritismi vahel heiklevaid inimteadvuse ääre- ja hämaralade tekste. Eluloolisi seiku koondab memuaarne „Surma!“ (1918). Üksi pärandit on uurinud ja tutvustanud Paavo Matsin.
A. K.
Lühiproosa
Nõiakeerus. Tartu: Postimees, 1914, 83 lk [järgmised trükid: 1918].
Kummalised novellid I. Tallinn: O. Reinhold ja B. Palm, 1923, 95 lk.
Näidendid
Siidipüksid: naljamäng lastele kolmes vaatuses. Tallinn: Eestimaa Kooliõpetajate Vastastikuse Abiandmise Seltsi raamatukauplus, 1918, 95 lk.
Amori tembud. Tallinn: T. Mutsu, 192?, 15 lk.
Wene keisrikoja saladused. Esimene osa. Tallinn: Thalia, 1924, 53 lk.
Wene keisrikoja saladused. Teine osa. Tallinn: Thalia, 1925, 72 lk.
Memuaarid
Surma! Mälestused enamlaste ja sakslaste valitsuse ajast. Tallinn: Eestimaa Kooliõpetajate Vastastikuse Abiandmise Seltsi raamatukauplus, 1918, 109 lk.