Enn Vetemaa

Enn Vetemaa (20. VI 1936 – 28. III 2017) oli eesti kirjanik ja helilooja, kelle loominguline tegevus oli viljakas ja mitmekesine. Vetemaa kirjutas paljudes vormides ja žanrites, kuigi oli eeskätt tuntud proosa- ja näitekirjanikuna. Ajaviitelise kirjanduse kõrval leiab tema loomingust üllatavat mängu žanripiiride ja stiiliregistritega. Loomingu keskmes tõstatatakse sotsiaalseid ja kaalukaid eetilisi küsimusi, kuigi nende käsitlusviis on isikupäraselt humoorikas.

Enn Vetemaa sündis Tallinnas ja käis 22. keskkoolis. Vetemaal oli kaks ülikooliharidust: Tallinna Polütehnilises Instituudis (1954–59) omandas ta kraadi keemiainseneri ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (1960–65) kompositsiooni erialal. Püsivamate töökohtade hulka kuuluvad vanemtoimetaja koht ETV-s (1965–69), kus oli ühtlasi kirjandus- ja kunstisaadete peatoimetaja; luulekonsultandi amet Kirjanike Liidus (1969–76) ning esimehe koht kirjastuses Kupar (1989–1996). Vetemaa oli seotud ka poliitikaga: 1966. aastal astus Vetemaa NLKP liikmeks; taasiseseisvunud Eestis kuulus ta Mõõdukate, hiljem Sotsiaaldemokraatlikku erakonda. Eesti Kirjanike Liidu liikmeks sai Vetemaa 1966. aastal; heliloominguga hakkas ta tegelema rohkem 1990. aastatel ning Eesti Heliloojate Liidu liikmeks sai ta 1994. aastal. 2001. aastal pälvis Enn Vetemaa Valgetähe IV klassi teenetemärgi; Juhan Smuuli nimelise preemia võitis aastatel 1973, 1975 ja 1976.

Vetemaa debüteeris luuletajana: esimesed kaks luulekogu, „Häälemurre“ (1962) ja „Lumesõda“ (1966) ilmusid luulekassettide osadena ning torkasid silma huumori ja sõnaosavusega. 1960. aastate keskel hakkas Vetemaa kirjutama lühiromaane ning keskendus 1970ndail näitekirjandusele. 1980. aastate keskpaigast kuni elu lõpuni ilmus temalt rohkem ajaviitelisemaid mahukamaid romaane, aga uuesti ka luulekogusid. Jooksvalt kirjutas Vetemaa libretosid, vokaalmuusikatekste, stsenaariume ja publitsistikat.

Vetemaa loodud aegruumide ampluaa on väga lai: piirsituatsioonist suletud ruumis (nt haiglas) kuni avara kaasaja ja mütoloogilise aegruumini ning keskaegsest fiktsionaalsest maailmast („Risti rahvas“, „Krati nimi oli Peetrus“) tulevikku projitseeritud tegevustikuni.

Juba oma esimeses ja ühtlasi kõige rohkem tähelepanu äratanud proosateoses „Monument“ (1965) käsitleb Vetemaa kaasajal valitseva mentaliteedi puudusi, nagu karjerism ja kaksikmoraal. Minategelase sisemonoloogi kaudu sai lugeja vahetult osa tegelase eetilise orientatsiooni väärdumusest – see mõjus toonases kirjanduspildis uudselt, tekitades vastuvõtus omajagu furoori. Karjerismikriitikat esineb ka filmi tegemisest jutustavas romaanis „Hõbeketrajad“ (1977), kusjuures mõlemad teosed puudutavad kunsti eheduse allajäämist olupoliitikale. Näidendis „Nukumäng“ küsitakse karjerismikriitika kaudu teaduseetika järele. Kaksikmoraali probleemi käsitles ka Vetemaa teine psühholoogiline abielukriisist jutustav draama „Õhtusöök viiele“ (1972), mis tegi autori ka draamakirjanikuna tuntuks.

Paljudes Vetemaa teostes käsitletakse mineviku ja oleviku seoseid: traagiliste sündmuste mõju psüühikale, süümet. Lühiromaanis „Pillimees” (1967) esitatud sisemonoloog kujutab minategelase painavaid mälestusi stalinismiajal pealesunnitud käitumisnormidest. Lühiromaanis „Väike reekviem suupillile” (1968) toimub tegevus saksa okupatsiooni ajal kirikus, kus end varjavad mehed tegelevad minevikuvarjudega – kristlik tegevuspaik süvendab vastutuse küsimust. Näidendis „Roosiaed“ (1976) puudutakse samuti sõja mõju, ent aja möödudes, mil see avaldub rosaariumis töötavate vaimuhaigete ellusuhtumises ja suhetes. Romaanis „Möbiuse leht“ (1985, 1990) vaadeldakse mineviku ja oleviku omavahelisi seoseid mälukaotanud mehe ja tema arsti psüühikat lahates. Vetemaa düstoopiates, nagu „Tulnuk“ (kirjutatud 1971–1972, ilmus tsensuuri takistuste tõttu alles 1987), „Neitsist sündinud“ (2001) ja „Sõidavad Eelija tulisel vankril“ (2016) ning näidend „Jälle häda mõistuse pärast“ (1975), spekuleeritakse ka selle üle, millega võivad inimest ohustavad poliitilised ja teaduslikud suundumused tulevikus päädida.

Vetemaa loomingu lahutamatu osa on huumor, mis varieerub empaatilisest heatahtlikust naljast kibeda irooniani. Karjeristide üle irvitamise kõrval pilab Vetemaa tegelasi, kel puudub võime end adekvaatselt hinnata. Lühiromaan „Munad Hiina moodi“ (1969) kujutab endast päevikut, kus vormub egotsentriline minapilt vähihaiglas olevast mehest, kuid kogu irooniliselt kujutatud traagika osutub farsiks, kui selgub, et haigus osutus pettekujutelmaks. Üks Vetemaa huumori allikas on mütoloogiliste teemade olmeline, demütologiseeriv käsitlemine. „Kalevipoja mälestustes“ (1971) lahkab Kalevipoeg oma elu tavatult kriitilises ja argises võtmes, nii et kaob eepose ülevus ning sünnib selle travestia. Sellisele võttele aitab kaasa ka Vetemaa mäng žanritega: nt teostes „Eesti näkiliste välimääraja“ (1983) ja „Eesti luupainaja aabits“ (1993) seguneb populaarteadusliku traktaadi vorm ilukirjanduslike vabadustega. Vetemaa parimaks komöödiaks peetakse näidendit „Püha Susanna ehk Meistrite kool“, kus vanaldase naise ja kahe omakasupüüdliku remondimehe vahele tekkinud konflikt sümboliseerib omamoodi hea ja kurja võitlust.

I. S.

Raamatud eesti keeles

Luule
Häälemurre: luuletusi 1958–1962. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, 47 lk. [Osa luulekassetist ‘Noored autorid 1962’ koos Paul-Eerik Rummo, Mats Traadi, Linda Ruudi ja Arvi Siiaga.]
Paul-Eerik Rummo,Lumevalgus … lumepimedus; Enn Vetemaa,Lumesõda. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1966, 46 lk. [Tirelraamat.]
Varasügise aiad. Tallinn; Kupar, 1996, 63 lk.
Külimit. Tallinn: Kirjastuskeskus, 2011, 105 lk.
Hambad viskiklaasis. Ühe möödunud sajandi mehe värsse: 2013–2014. Tallinn: Tänapäev, 2015, 108 lk.

Romaanid
Hõbedaketrajad. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, 156 lk. [2. trükk: Tallinn, Kuldsulg, 1999, 155 lk.]
Möbiuse leht. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, 255 lk.
Möbiuse leht. 2. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, 286 lk.
Risti rahvas. Tallinn: Kupar, 1994, 465 lk. [2. trükk: Tallinn: Kirjastuskeskus, 2011, 591 lk.]
„Väegade noobel kooljas…“ (nentis vanem laibakandur): romaan kriminaalsete ja viroloogiliste allüüridega. Tallinn: Eesti Raamat, 1996, 188 lk.
Risti rahvas II. Tallinn: Kupar, 1998, 372 lk. [2. trükk: Tallinn: Kirjastuskeskus, 2011, 591 lk.]
Neitsist sündinud. Tallinn: Tänapäev, 2001, 435 lk.
Minu väga magus elu, ehk Martsipanimeister. Tallinn: Tänapäev, 2002, 205 lk.
Vaba Vaimu Vennaskond, ehk, Vanahärrade kummalised rõõmud. Tallinn: Tänapäev, 2006, 531 lk.
Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Tallinn: Tänapäev, 2011, 503 lk.
Sõidavad Eelija tulisel vankril. Tallinn: Tänapäev, 2016, 382 lk.

Lühiproosa
Monument. Tallinn: Perioodika, 1965, 76 lk. [2. trükk: ’Väike romaaniraamat’, Tallinn: Eesti Raamat, 1968, 216 lk; 3. trükk: ’Monument. Pillimees’, Tallinn: Eesti Päevaleht: Akadeemia, 2009, 186 lk.]
Pillimees. Tallinn: Perioodika, 1967, 76 lk. [2. trükk: ’Väike romaaniraamat’, Tallinn: Eesti Raamat, 1968, 216 lk; 3. trükk: ’Monument. Pillimees’, Tallinn: Eesti Päevaleht: Akadeemia, 2009, 186 lk.]
Väike romaaniraamat. Tallinn: Eesti Raamat, 1968, 216 lk. [Sisu: ’Monument’, ’Pillimees’, ’Väike reekviem suupillile’.]
Väike romaaniraamat. 2. Tallinn: Eesti raamat, 1972, 254 lk. [Sisu: ’Kalevipoja mälestused’, ’Munad hiina moodi’.]
Eesti näkiliste välimääraja. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, 144 lk. [2. trükk: Talllinn: Kirjastuskeskus, 2004, 198 lk.]
Ah soo…. Või nii…!!!. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, 175 lk.
Kalevipoja mälestused. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, 96 lk. [1. trükk: ’Väike romaaniraamat. 2’, Tallinn: Eesti raamat, 1972, 254 lk; 3. trükk: Tallinn: E. Vetemaa, 2001, 221 lk.]
Tulnuk. Tallinn: Perioodika, 1987. 111 lk. [2. trükk: ’Tulnuk. Munad Hiina moodi’, Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 297 lk.]
Krati nimi oli Peetrus. Tallinn: Kupar, 1991, 237 lk. [2. trükk: Tallinn: Kirjastuskeskus, 2007, 207 lk.]
Pomm Eesti peaministrile: uudisjutt. Tallinn: Kupar, 1992, 125 lk.
Eesti luupainaja-aabits. Tallinn: Kupar, 1993, 110 lk.
Rott Romulus Paburitski tänavast: koguperejutt. Tallinn: E. Vetemaa, 2011, 247 lk. [Lastejutt.]

Näidendid
Püha Susanna, ehk Meistrite kool: komöödia (kus juhutub ka imesid) 3 vaatuses ja 5 pildis. Tallinn: Perioodika, 1974, 64 lk.
Jälle häda mõistuse pärast. Tallinn: Perioodika, 1975, 60 lk.
Roosiaed: näidend kahes vaatuses ja kolmes pildis. Tallinn: Perioodika, 1976, 56 lk.
Väike näidendiraamat. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, 156 lk. [Sisu: ’Õhtusöök viiele’, ’Püha Susanna ehk Meistrite kool’, ’Jälle häda mõistuse pärast’.]
Jälle Püha Susanna, ehk Armastuse Kool: komöödia kahes vaatuses proloogi ja epiloogiga. Tallinn: Perioodika, 1978, 55 lk.
Väike näidendiraamat. 2. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, 144 lk. [Sisu: ’Illuminatsioonid keravälgule ja üheksale näitlejale’, ’Roosiaed’, ’Jälle Püha Susanna ehk Armastuse kool’.]
Väike näidendiraamat. 3. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, 184 lk. [Sisu: ’Nukumäng’; ’Taaniel’; ’Ikka veel Püha Susanna ehk Noorpaaride kool’.]
Tuul Olümposelt tuhka tõi…: ohudraama 2 vaatuses. Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 54 lk.
Väike näidendiraamat. 4. Tallinn: Eesti Raamat, 2000, 261 lk. [Sisu: ’Trellhotell’, ’Lõppmäng’, ’Kalosseum’, ’Vend Kristofer’.]
Väike näidendiraamat. 5. Tallinn: Kirjastuskeskus, 2006, 168 lk. [Sisu: ’Polaaridüll’, ’Õdus õhtupoolik Bagdadis’, ’Keyserling lindpriiks – Kingissepp kohtumõistjaks’, ’Soolane komöödia’.]
Väike näidendiraamat. 6. Tallinn: Kirjastuskeskus, 2009, 277 lk. [Sisu: ’Gustav Naani hiilgus ja viletsus’, ’Sofia’, ’Ühekäeline bandiit’, ’Võõras’.]

Stsenaariumid
Väike reekviem suupillile: režiistsenaarium. Tallinn: Tallinnfilm, 1972, 237 lk.

Varia
Maui on parim! Reisiraamat. Tallinn: Kupar, 1997, 196 lk.
Tunneli lõpus ootab puusärk. Tallinn: E. Vetemaa, 1999, 105 lk. [Raamat narkootikumidest ja narkomaaniast.]
Jaak Urmet, Enn Vetemaa, Mees nagu saksofon. Tallinn: Tänapäev, 2012, 216 lk. [Jaak Urmeti intervjuu Enn Vetemaaga.]
Üleõlapilguheit. Tallinn: Tänapäev, 2014, 413 lk. [Mälestused.]