Livia Viitol

Livia Viitol (sündinud 18. detsembril 1953) on eesti luuletaja, tõlkija ja kirjandusloolane.

Viitol sündis Tallinnas loomaarsti ja skulptori tütrena ja õppis Jõgisoo algkoolis (1960–1964), Tallinna 10. keskkoolis (1964–1971) ning Tartu ülikoolis eesti filoloogiat ja soome-ugri keeli (1971–1976). Aastatel 1976–1978 töötas ta korrektorina Teaduste Akadeemia Toimetiste juures, aastatel 1976–1992 korrektori ja tehnilise toimetajana ajakirja Linguistica Uralica juures. 1981. aastal pidas õpetajaametit Tallinna 5. õhtukeskkoolis. Aastatel 2001–2005 oli Viitol Tallinnas asuva Eduard Vilde ja A. H. Tammsaare majamuuseumi peavarahoidja, aastatel 2003–2005 direktori kohusetäitja. Vahemikus 1993–2001 ning alates 2005. aastast on ta olnud vabakutseline, tegutsedes praegusel sajandil peamiselt kirjastuse Libri Livoniae juures ning tegeledes läti ja liivi kirjanduse eestistamisele kaasa aitamisega. Viitol kuulub Eesti Kirjanike Liitu 2006. aastast.

Viitoli esimene novell ilmus 1973. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajalehes. Alates 1988. aastast on tema loomingut ilmunud Vikerkaares, Loomingus, Sirbis ja Maalehes, intervjuusid, artikleid, arvustusi ja kirjandusteoste tutvustusi on tema sulest ilmunud ka mitmes teises väljaandes, nt Hommikulehes, Päevalehes ja Postimehes.

Temalt on ilmunud viis luulekogu (esimene neist 1991. aastal pealkirjaga „Pääl ja sees“, mis sisaldas vabavärsilist tunde- ja mõttelüürikat, viimase, 2020. aastal ilmunu kohta on kasutatud väljendeid „lummav” ja „melanhoolne“), üks lasteraamat („Ilmakoer Muki“, 2000) ning üks jutukogu. Tema novell „Õpetajanna saabumine“ on ilmunud kogumikus „Eesti novell 2020“ ning pälvis Tuglase novellipreemia. Viitoli luulet on tõlgitud inglise ja läti keelde.

Tema elutöö oluline osa on ligi 400-leheküljeline monograafia Eduard Vildest (2012), mille eest sai ta Vilde-nimelise kirjanduspreemia. Teine kirjanduslik uurimus „Kaks muusat” (2025), mis sisaldab Liidia Tuulse elulugu, päevikut ja kirjavahetusi, pälvis Eesti Rahvuskultuuri Fondi Ivar Ivaski Mäletusfondi stipendiumi.

Viitol on tõlkinud läti keelest Juris Kronbergsi, Nora Ikstena, Aleksandrs Čaksi ja Valentīns Jākobsonsi tekste, mis on ilmunud nii raamatutena kui ka perioodikas, eelkõige Loomingus, lisaks on ta kirjutanud läti kirjandusteoste tutvustusi ja järelsõnu ning pidanud loengusarja läti kirjandusest (2008. aastal rahvusraamatukogus koos Guntars Godinšiga). Samuti on ta koostanud näituse Ungari kirjandussuhetest Eestiga (koos Eesti Instituudiga, 2009).

Ta on pälvinud 2000. aastal ajalehe Sirp aastaauhinna missioonitundliku publitsistika ja luule eest, 2017. aastal Eesti-Läti keeleauhinna Ivaski ja Jakobsonsi tõlkimise eest ning 2019. aastal Läti Tunnustusristi 5. klassi.

M. K.

Raamatud eesti keeles

Luule
Pääl ja sees. Tallinn, 1991, 72 lk.
Läti pääsuke. Riia: Petergailis, 2002, 72 lk.
Ajalootund. Tallinn: Eesti Raamat, 2009, 63 lk.
Ebavere mäel. Tallinn: Libri Livoniae, 2018, 80 lk.
Suur suleaeg. Tallinn: Libri Livoniae, 2020, 79 lk.

Lastekirjandus
Ilmakoer Muki. Tallinn: Koolibri, 2000, 64 lk.

Proosa
Jutte ja novelle. Tallinn: Libri Livoniae, 2014, 136 lk.

Monograafiad ja uurimused
Eduard Vilde. Tallinn: Tänapäev, 2012, 375 lk.
Kaks muusat. Väliseesti luuletaja Liidia Tuulse (1912–2012) elulugu, 1960. aastate päevik, kirjavahetused Bernard Kangro, Õie Fleigi ja Marie Underiga. Tallinn: Tänapäev, 2025, 656 lk.