Toomas Kall

Toomas Kall (sündinud 16. X 1947) on näitekirjanik, humorist, karikaturist ja tõlkija.

Kall sündis ja õppis Tallinnas, aastatel 1966-1969 Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas ajalugu ning 1970-1972 eesti filoloogiat. On töötanud ajalehes Sirp ja Vasar ja ajakirjas Pikker, on olnud ajalehe Sirp peatoimetaja 1990-1994, Vanalinnastuudio kirjandusala juhataja, Tallinnfilmi repertuaarijuht, hiljem vabakutseline. Kirjanike Liidu liige alates 1984. aastast.

Loometeed alustas karikaturistina, kogumik „Siin triumfikaare all“ ilmus 1977. aastal, seejärel hakkas avaldama ajakirjanduses humoreske. Paistis silma teravmeelsete travestiatega. Paroodiaid ja lühipalu koondab „Eliase lohe. Valik tekste viimasest ja eelviimasest ajast“ (1999).

Kall on kirjutanud (peamiselt Vanalinnastuudiole ja selle järglasele Vana Baskini teatrile) mitu komöödiat, näiteks „Lõunavaheaeg“ (lavastatud 1984, Juhan Smuuli preemia 1985), „Lihtne ja ilus“ (lavastatud 1987), ajastu peegeldusi pakkuva Prügikasti-triloogia: „Prügikast ehk Alguse asi“ (koos Eino Baskiniga, lavastatud 1993), „Prügikast 2 ehk Põhi paistab“ (lavastatud 1995) ja „Prügikast 3 ehk Eesti masurka” (lavastatud 2009). Kall paistab silma eeskätt hea situatsiooni- ja karakterihuumoriga.

Kall oli aastatel 2001-2013 eetris olnud päevapoliitikat peegeldava populaarse nukusarja „Pehmed ja karvased“ üks stsenariste. Ta on kirjutanud stsenaariumi ka näiteks telesarjale „M klubi“ (1995-1998, Suure Vankri parima stsenaristi auhind 1996). Lisaks olnud mitme joonis-, nuku- ja mängufilmi stsenarist: „Värvipliiatsid“ (1973, režissöör Avo Paistik), „Sõlm“ (1983, režissöör Kalju Kivi); „Kevadine kärbes“ (1986, režissöör Hardi Volmer, Riho Unt); „Rahu tänav“ (1991, režissöör Roman Baskin), „Minu Leninid“ (1997, koos H. Volmeri ja Ott Sandrakuga; režissöör Hardi Volmer; stsenaarium võitis Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia).

Lisaks on Kall vene keelest tõlkinud rohkelt näidendeid ja proosateoseid, millele on kirjutanud ka ees- ja järelsõnu, näiteks N. Gogol „Õhtud külas Dikanka lähedal“ (1992) ja „Revident“ (2003), J. Borev „Kurjast võimust vaevatud“ (2008), A. Genis „Dovlatov ja tema ümbrus“ (2013) ja „Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra“ (2016), M. Moskvina „Kuuromaan“ (2014), I. Požarskaja „Juri Nikulin: peaaegu naljakalt“ (2020).

Kall on kirjutanud kirjandus- ja teatrikriitikat ning koostanud karikatuurialbumi „Kuueteistkümnemäng” (1982) ja kogumiku „Pärnograafia: Priit Pärna joonistusi 1964–2006” (2006).

Toomas Kall on veel pälvinud teise auhinna rahvusvahelisel karikatuurinäitusel Skopjes (1977 ja 1978) ja grand prix Leningradi üleliidulisel karikatuurinäitusel (1981); samuti Oskar Lutsu (1996) ja Meie Matsi huumoripreemia (1998). Lisaks on saanud Riigivapi IV klassi teenetemärgi (2006) ja Aleksander Kurtna nimelise auhinna (2019).

A. K.

Raamatud eesti keeles

Huumor
Ajaloo tajumine: humoreskid, proosa, luule, dramaturgia, teooria ja kriitika, publitsistika, interpretatsioonid, ajakirjandusžanrid. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 114 lk.
Eliase lohe: valik tekste viimasest ja eelviimasest ajast. Tallinn: Vagabund, 1999, 189 lk.
Armas aeg: huumorikogumik. Tallinn: Tänapäev, 2004, 328 lk.
Rüütel rahva keeles ja meeles. Tallinn: Varrak, 2006, 184 lk.
Enne salastamist: ühe arvamusliidri päästetud ülestähendusi. Tallinn: Tammerraamat, 2018, 126 lk.
Paunvere lõpp: kuidas eesti kirjanikud „Kevadet“ kirjutaksid. 69 paroodiat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2019, 103 lk.

Näidendid
Lõunavaheaeg. Lihtne ja ilus. Tallinn: Eesti Raamat, 1988, 86 lk.
Päikesekontsert: tänuavaldus kahes osas, vabas õhus. Kose: R. Visnapuu, 2002, 52 lk.
Lihtsad ja ilusad. 18 draamateksti aastatest 1978–2026. Tallinn: Kirjastus SE&JS, 2026, 654 lk.

Päevikud, mälestused, ajalugu
Uku-Ralf Tobi, Minu päevik 2000. Tallinn: Vagabund, 2001, 112 lk.
Okipäev. Üks päev läbi minu elu. Tallinn: Tänapäev, 2024, 431 lk.

Karikatuurid
Priit Pärn, Milline kaunis paik. Pildiraamat; Toomas Kall, Siin triumfikaare all. Karikatuure 1969-1972. Tallinn: Kunst, 1977, 48 lk. [Tirelraamat.]