Valmar Adams

Valmar Adams (sünninimi Vladimir Karl Moritz Adams, pseudonüümid Vilmar Adams, Vladimir Aleksandrovski ja Inno Vask, 30. I 1899 – 15. III 1993) oli luuletaja, prosaist, kirjandusteadlane ja toimetaja.

Ta sündis Peterburis, kuid kolis 1909. aastal Tartusse, kus lõpetas keskkooli 1919. aastal. Aastatel 1923–1929 õppis Tartu Ülikoolis, lõpetades magistrikraadiga eesti keele ja üldise kirjanduse alal. Pärast lõpetamist sai ta stipendiumi edasiõpinguteks Praha Ülikoolis, kus ta õppis aastatel 1929–1931. Ta oli üks Eesti PEN-klubi (asutatud 1928. aastal; see on kirjanike ja ajakirjanike ühendus, mis kaitseb sõnavabadust ja inimõigusi) asutajaliikmeid. Aastatel 1926–1928 töötas Adams Üliõpilaslehe peatoimetajana ja aastatel 1940–1941 ajalehes Tartu Kommunist.

Aastatel 1940–1974 töötas Adams vaheaegadega Tartu Riiklikus Ülikoolis õppejõuna, õpetades vene keelt ja kirjandust. Seda perioodi iseloomustasid nii Saksa okupatsiooni sekkumine sõja ajal kui ka Nõukogude Liidu poliitilised süüdistused pärast seda. Ta oli mõlemal korral vangis – esmalt aastatel 1941–1944 ja hiljem aastatel 1950–1955. Seejärel jätkas ta õpetamist. 1926. aastal liitus ta Eesti Kirjanike Liiduga, 1966. aastal Nõukogude Eesti Kirjanike Liiduga. Enne surma oli ta viimane Kirjanike Liidu liige, kes oli sündinud 19. sajandil. Ta suri 1993. aastal Tartus.

Üks Adamsi peamisi poeetilisi mõjutajaid oli vene luule. Ta debüteeris 1915. aastal vene- ja saksakeelsete luuletustega ning oli Tartus trükitud vene almanahhi „Via Sacra“ kaasautor. Alates 1924. aastast ilmus tema looming – luuletused, tõlked, kriitika ja uurimused – eestikeelsetes perioodilistes väljaannetes.

Adamsi esimesed luulekogud „Suudlus lumme“ ja „Valguse valust“ ilmusid vastavalt 1924. ja 1926. aastal. Mõlemad keskendusid sisemisele, subjektiivsele „minale“, keskendudes üksindustunnetele ja romantilistele igatsustele. Tema värsistruktuur oli mitmetahuline nagu ka tema riimiuuendused. 1930. aastatel avaldas Adams veel kolm luulekogu: 1932. aastal „Maise matka poole teel“, 1937. aastal „Põlev põõsas“ ja 1939. aastal „Tunnetuse tund“. Need kogud säilitasid Adamsi subjektiivsuse, kuid olid ratsionaalsema eluvaatega ja vormilt rangemad.

Pärast „Tunnetuse tunde” ilmumist möödus paar aastakümmet, enne kui Adams avaldas 1972. aastal oma järgmise luulekogu „Nooruse tolmune kuld”. 1971. aastal avaldas ta päeviku „Sinu sekundid”, kuid nagu ka tema hilisemad teosed – kirjanduslik esseekogu „Oomega” (1985) ja häguste žanripiiridega kogumik „Õhtune Valgus” (1982) – koosnes „Sinu sekundid” autobiograafilistest mõtetest ja memuaaridest, mida ta oli kirjutanud eelnevatel aastakümnetel ja mis erinesid tema varasemast loomingust. 1987. aastal avaldas ta romaani „Esta astub ellu”, mida ta ise käsitles memuaaridena. Selle romaani eest pälvis ta 1988. aastal Smuuli kirjanduspreemia.

Kirjandusteadlasena uuris Adams peamiselt vene kirjandust ja vene-eesti kirjanduslikke suhteid, aga ka eesti värsikunsti ajalugu ja probleeme. Need teaduslikud uurimused avaldati 1977. aastal artiklikogumikus Vene kirjandus, mu arm, kuid osa neist on jäänud praeguseni käsikirja. Ta osales aktiivselt ka vene keele õpikute koostamisel ja toimetamisel.

Adamsist tehti 1986. aastal film pealkirjaga „Intiimne Adams“.

M. M.

Raamatud eesti keeles

Luule
Vilmar Adams, Suudlus lumme. Tartu: Sõnavara, 1924, 103 lk.
Vilmar Adams, Valguse valust: 1925. aasta intermezzo. Tartu: Sõnavara, 1926, 110 lk.
Vilmar Adams, Maise matka poolel teel: kolmas kogu luulet. Tartu: Eesti Kirjanikkude Liit, 1932, 80 lk.
Põlev põõsas: lüürikat 1933-36. Tartu: Eesti Kirjanikkude Liit, 1937, 96 lk.
Tunnetuse tund: lüürikat. Tartus: Noor-Eesti, 1939, 61 lk.
Nooruse tolmunud kuld: valitud värsse ja mõttelooteid 1924-1969. Tallinn: Eesti Raamat, 1972, 563 lk.
Õhtune valgus: luuleloomingut ja selle filosoofilis-teor. lätteid. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 544 lk. [Sisaldab uusi luuletusi.]

Romaan
Esta astub ellu: esseeromaan. Tallinn: Eesti Raamat, 1986, 382 lk.

Kirjandusuurimused, mälestused, varia
Inno Vask, Meie kirjandusliku kriitika pankrott. Tartu: Sõnavara, 1925, 94 lk.
Oskusest avalikult kõnelda. 1. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1965, 60 lk.
Sinu sekundid: mõttepäevik. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1971, 119 lk.
Vene kirjandus, mu arm: kirjandusteaduslikke artikleid ja esseesid. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, 352 lk.
Õhtune valgus: luuleloomingut ja selle filosoofilis-teor. lätteid. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 544 lk.
Oomega: esseid ja murdmemuaare. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1985, 104 lk.