Veiko Belials

Veiko Belials (s. 20. VII 1966) on ulme- ja lastekirjanik, luuletaja, tõlkija ja õpetaja, kes on tuntust kogunud peamiselt ulmejuttude, aga ka luulekogude ja lasteraamatute autorina.

Belials sündis Tapal. 1984 lõpetas ta Tapa Gümnaasiumi. Asus nõukogude sõjaväeteenistuse järel õppima Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse metsanduse erialale, mille lõpetas 1991. aastal. Seejärel töötas metsandusvaldkonna ametiühingus. Alates 2000. aastast on ta töötanud Luua Metsanduskoolis maamajanduse õpetajana. 2003 lõpetas ta Tartu Ülikoolis tehnoloogiaõpetaja eriala. Alates 1999. aastast on Belials Eesti Kirjanike Liidu liige, alates 2015. aastast on ta ka Eesti Ulmeühingu president.

Belials debüteeris prosaistina õudusjutuga „Nöörid“ (1993) ulmeajakirjas Mardus. Veel on ta avaldanud teadus-, õudus- ja imeulmejutte Loomingus ja Vikerkaares, samuti veebiajakirjas Algernon ja sariantoloogias „Täheaeg“. Ta on esindusautor paljudes ulmekogumikes, teiste hulgas „Eesti ulme antoloogia“ (Varrak, 2002), „Sõda kosmose rannavetes“ (2011), „Eestid, mida ei olnud“ (2017), „Isaac Asimov 100“ (2019), „Eesti ulme XXI sajandil“ (2020). Mitmed ulmejutud on ta kirjutanud kahasse teiste autoritega, näiteks M. Simpsoni, L. R. Bergi, I. Hargla ja J. J. Metsavanaga. Valdav osa tema ulmejuttudest on ilmunud viies autorikogumikus. 12 korral on ta valitud Eesti ulmeauhinna Stalker laureaadiks (2026. aasta seisuga).

Eesti ulmekirjanduse kuldajastu produktiivse autorina on ta harrastanud mitmeid ulmekirjanduse alamžanre, nii küber- kui ka tuumapunki, nii kosmoseseiklusi kui ka kummituslugusid. Tema ulmejuttudest võib leida suurepäraselt teostatud viiteid suurte meistrite loomingule ja tuttavate narratiivide omanäolist läbikirjutust. Fantasy-romaanis „Ashinari kroonikad“ (1997) kujutab Belials keskaja maailmapildist kantud feodaalseid, sword and sorcery tüüpi maailmu, kus ebaõiglases vägivaldses võitluses on vastamisi hea ja kurja leerid. Ulmeromaan „Jumalate vandenõu“ (2006) pakub tõsiseid religioonifilosoofilisi mõtisklusi, kuid esitab sellel taustal seiklusliku kosmosemadina, millest võib leida võitlusi ja lahinguid, nurjamaks võimsa salaorganisatsiooni sepitsusi inimkonna orjastamiseks.

Jutukogumikus „Helesiniste Liivade laul“ (2002) leidub erilaadseid fantaasia- ja õudusmaailmu, mille puhul on kriitika täheldanud suurte ulmeklassikute mõjusid. Jutukogumik „See, mis tuikab su veres” (2005) pakub anglo-ameerikaliku žanri-setting’uga dark fantasy’t, kus domineerib ohtudest tiine ja verine fantaasia. Seda tüüpi lugudes on kangelaste saatuseks otsida lahendusi deemonite saladustele ja võidelda nii košmaarsete olendite kui ka salalike inimjõududega. Parodeerivat stiili harrastab Belials kogumiku „Kogu maailma valgus” (2013) lühijuttudes, kujutades näiteks getostunud tulevikulinna, mida juhivad häkkerite jõugud, või galaktilist inimasundust, mida tabab zombiapokalüpsis. Kui „Kogu maailma valgus” keskendus teadusulmele, siis jutukogu „Kogu maailma au” (2026) on sellele omamoodi järjeks, olles pühendunud fantasy-alamžanrile. Kogumik „Surnud mehe käsi“ (2021) koondab peamiselt mastaapseid ideid ja filosoofilisi küsimusi käsitlevat kosmoseulmet.

Luuletamist alustas Belials sõjaväeteenistuses, esimene trükiproov ilmus ajakirjas Noorus. Peamiselt põimib ta oma luulekogudes lembe- ja loodusluulet, kuid harrastab ka teravat otseütlevat pilkeluulet. Temaatiliselt mitmekesised, tunnetuslikult siirad ja nostalgilised, uussümbolistlike kujundite ja mütoloogiliste motiividega kogud pakuvad ohtrasti paroodiaid, vihjates sageli eesti luulele, aga ka tuntud lauludele. Belials oskab olulist mõtet lühidalt tabada ja sõnumit puänteerida, kasutades rütmistamisel nii riim- kui ka vabavärsse. Vormiteadlikum on ta olnud mõningate armastussonettide kirjutajana. Belialsi mahukas luulekogu „Tiigri aasta” (2024) sündis eesmärgist kirjutada ühe aasta jooksul iga päev üks luuletus. Selleks aastaks osutus aga 2022, mistõttu puudutab „Tiigri aasta” varasemast Belialsi luulest rohkem ühiskondlikku mõõdet ja globaalseid vapustusi, mis sel aastal juhtusid. „Tiigri aasta” nomineeriti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale luule kategoorias.

Lasteraamatus „Ossum-Possum, pannkoogielukas“ (2000), mis tõmbab hajusa piiri lapse mängu- ja pärismaailma vahele, elustuvad peategelase Laula kujutluspildid, kui ta satub portaali kaudu Voodialusele Maale, kus elutsevad mitmesugused fantaasiaolendid ja kus tavapärased esemed omandavad ebahariliku rolli. Paljude teiste autorite hulgas on Belials esindatud ka jutukogumikus „Ruttu tuttu! Isade unejutte“ (2005), mis pälvis Aasta Rosina auhinna kõige üllatavama ja omanäolisema lasteraamatu eest.

Belials on eestindanud vene ulmekirjanike loomingut ja avaldanud mitmeid vene ulmekirjanduse antoloogiaid: „Keskpäeva varjud“ (2015), „Me armastame Maad“ (I 2016; II 2017), „Raevu päevad“ (I 2019; II 2020) ja „Viimase sõja viimane sõdur“ (2021). Loodusfotograafina on ta koostanud fotoalbumi „Meil on elu keset metsa“ (2011) ning avaldanud kaks metsandusõpetuse teatmikku: „Metsasõbra teatmik“ (2006, kaasautor Aino Mölder) ja „Tööohutus raietöödel“ (2007).

A. O.

Raamatud eesti keeles

Romaanid
Ashinari kroonikad. Tallinn: Varrak, 1997, 351 lk.
Veiko Belials, Marek Simpson, Existerion. Tallinn: Varrak, 1999, 138 lk.
Jumalate vandenõu. Tallinn: Varrak, 2006, 207 lk.

Jutud
Helesiniste Liivade laul. Tartu: Fantaasia, 2002, 143 lk.
See, mis tuikab su veres. Tallinn: Salasõna, 2005, 187 lk.
Kogu maailma valgus. Tartu: Fantaasia, 2013, 271 lk.
Surnud mehe käsi. Tartu: Lummur, 2021, 264 lk.
Kogu maailma au. Jutukogu. Tartu: Kirjastus Fantaasia, 2026, 288 lk.

Luule
…ja libahuntidest ja lollist vennast. Tartu: Luhalind, 1989, 25 lk.
Vihmaste õhtute nukrus. Tartu, 1993, 53 lk.
Ma olen pingviin. Tartu: V. Belials, 1998, 76 lk.
Naised, viin ja armuvalu. Tallinn: Bahama Press, 2001, 45 lk. [E-raamat.]
Ingelsilm. Tallinn: Varrak, 2003, 47 lk.
Sina ja vaikus ja pajud. Pärnu: Jumalikud Ilmutused, 2011, 99 lk.
Asfalteeritud inimesed. Saarde-Pärnu: Jumalikud Ilmutused, 2015, 82 lk.
Tiigri aasta. Tartu: Lummur, 2024, 249 lk.

Lastelood
Ossum-Possum, pannkoogielukas. Tallinn: Avita, 2000, 138 lk.
Lugu kolmest jänesest. Tallinn: Dolce Press, 2008, 20 lk.

Käsiraamatud
Veiko Belials, Aino Mölder, Metsasõbra teatmik. Tartu: Halo Kirjastus, 2006, 55 lk.
Tööohutus raietöödel. Tartu: Halo Kirjastus, 2007, 16 lk.