Johann Voldemar Jannsen

Johann Voldemar Jannsen (l6./4. V 1819 – 13. /1. VII 1890) oli eesti ajakirjanduse rajajaid, ärkamisaja kultuuritegelane ja kirjamees, eestlaste üldlaulupeo traditsiooni algataja, Lydia Koidula ja Harry Jannseni isa. Jannseni looming esindab eesti kirjanduse üleminekut vaimulikult ilmalikule, laenuliselt algupärasele ja folkloorselt kõnekeelelt kirjakeelele. Tema missiooniks oli eestlaste kui rahvuse eneseteadvuse kujundamine, mis lähtus rahvaste ja rasside võrdsuse, humanismi ja kristliku demokraatia ideest.

Jannsen sündis Vändra mõisas Tõrvaaugu kõrtsimehe ning möldri pojana, õppis Vändra köstrikoolis ja kihelkonnakoolis. Ta oli kutsariks literaadist pastori Carl Körberi juures, kellelt õppis muusikat ja saksa keelt. 1838. aastast oli Vändras kan­tor ja koolmeistriabi, 1842. aastast köster ja kihelkonnakooli õpetaja, 1850–63 Pärnu Ülejõel vallakooli õpetaja. Jannseni asutatud ja 1857–63 toimetatud Perno Postimees ehk Näddalileht rajas eesti järjepideva ajakirjanduse. 1863. aastal asus Tartu, kus temast sai esimene eesti kutseline ajakir­janik. Eesti Postimehe ja selle lisalehtede toimetajana (1864–80), põllumajandusliku ajakirja Eesti Põllomees kõige eesti põllomeestele väljaandjana (1869–1880), laulu- ja mänguseltsi Vanemuine rajajana 1865 ja juhtijana 1879. aastani, I (1869) ja II (1879) üldlaulupeo organiseerijana ja Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi asutajana 1870, Eesti Aleksandrikooli liikumise toetajana virgutas Jannsen eest­laste rahvustunnet ja kultuuritarvet.

Rahvavalgustajana levitas ta geograafilisi, poliitilisi ja põllumajanduslikke teadmisi, tegi haridus- ja karskuspropagandat, mõistis hukka ebausku ja kaude ka võõrvõimu, võitles viletsuse ja väljarändamise vastu. Jannsen hakkas „maarahva” asemel kasutama etnonüümi „eestlased”. Tartus sai tema abiliseks kirjutamisel ja toimetamisel tütar Lydia Jannsen (Koidula). Rahvusliku liikumise lõhenemisel 1870. aastail jäi Jannsen konservatiiv­semasse tiiba, eemaldudes radikaalsest Carl Robert Jakobsonist. Ta hakkas saama salajast rahalist toetust rüütelkonnalt, kujuneva rahvuse ideaale ja isiklikku arvamust olupoliitika sunnil ometi reetmata. Jakobsoni tegevus baltisakslaste positsiooni õõnestajana sobis omakorda tsaarivalitsuse poliitikaga. 1880. aastast alates eemaldus Jannsen avalikust elust halvatuse tõttu. Suri Tartus, maetud Tartu-Maarja kalmistule, kus on mälestusmärk büstiga (August Weizenberg); sünnikohas Vändras on tema mälestuskivi, Tallinnas, Tartus ja Pärnus J. V. Jannseni nimeline tänav.

Jannsen oli pietistlik luterlane, kelle koostatud ja soravalt tõlgitud „Sioni-Laulo-Kannel I–III” (1845, 1853, 1860) sai väga populaarseks lauluraamatuks; valgustuslikke ideid väljendab rahvaraamat „Laupäwa-öhtune Küllalinne” (1853). Mitme usulise sisuga raamatu kõrval on ta suunanud lugemisvara ka lastele. Tema rohkem kui kahesaja proosapala seas on ülekaalus külajutud ja pajatused ajalootegelastest, sagedane on anekdootlikkus. Ilmumiskohti on palju: ilukirjanduslikud aastaraamatud, rahvakalendrid, Jannseni mõlemad ajalehed ja nende lisalehed, „Püssipappa essimessed Külla-Juttud külla rahwale” (1854). Algupärandeiks on peetud 6 juttu, enamasti mugan­das ta saksa keelest, eeskujuks saksa rahvakirjandus. Jannseni rahvakeel on mahlakas, vestelis-humoristlik, pajatavate kõrvalepõigetega, dialoogiline ja karakterikoomiline, kohati olustikurealistlik. Tema ilmekas fraseoloogia, vanasõnad, kõnekäänud, võrd­lused, metafoorid ja isikustamine mõjustasid eestlaste stiilitunnet. Mõnedki tema mugandatud palad on pigem originaali väärtusega. Tema jutud olid väga populaarsed ja aitasid kaasa rahva lugemisharjumuse kujundamisele. Jannseni palade tõlkeid avaldas 1880. aastail soome suurim ajakiri Kyläkirjaston Kuvalehti. Vihikutena ilmunud „J. V. Jannseni Kirjad” (1881–1911) taasavaldas valiku tema jutte.

Vanemuise seltsis etendami­seks lõi ta mõned lihtsad naljamängud, mis lavastati 1873–1888. Jannseni mahukad laulutekstide kogumikud pakkusid kooridele ilmalikku repertuaari: „Eestirahva 50-aastase Jubelipiddo-Laulud” (1869), „Eesti Laulik” (1860, 5. tr 1880, viisiraamat 1862). Muude tõlgete hulgas leidub seal ka J. W. Goethe, F. Schilleri, L. Uhlandi, G. A. Bürgeri jt eestindusi. Ta juhatas ise koore Pärnus ja hiljem Tartus, säilinud on tema käsikirjaline köide „Partitur ehstnischer Chorgesänge”. Jannsen on Eesti Vabariigi hümni „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” sõnade autor.

A. M.

Eestikeelsed kirjatööd

Perioodilised väljaanded
J. V. Jannseni toimetatud väljaanded Perno Postimees ja Eesti Postimees koos kaasannetega nagu Eesti Põllomees jt on leitavad andmebaasist DEA (Digiteeritud eesti ajalehed): http://dea.nlib.ee.
Sannumetoja sel aastal 1848: Ehk: Uut ja wanna Ma-rahwa römuks ja öppetusseks. Tartu: J.V. Jannsen, 1848, 252 lk. [Kättesaadav: http://www.digar.ee/arhiiv/et/kollektsioonid/20526.]
Teine Sannumetoja aastal 1849: Ehk: Uut ja Wanna Ma-rahwa römuks ja öppetusseks. Tartu: H. Laakmann, 1849, 216 lk. [Kättesaadav: http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:100954.]
Kolmas Sannumetoja aastal 1850: Ehk: Uut ja wanna Ma-rahwa römuks ja öppetusseks. Tartu: H. Laakmann, 1850, 279 lk. [Kättesaadav: http://www.digar.ee/id/nlib-digar:101007.]
Neljas Sannumetoja aastal 1851: Ehk: Uut ja wanna Ma-rahwa römuks ja öppetusseks. Tartu: H. Laakmann, 1851, 253 lk. [Kättesaadav: http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:101004.]
Wies Sannumetoja aastal 1856: Ehk: Uut ja wanna Ma-rahwa römuks ja öppetusseks. Tartu: H. Laakmann, 1856, 187 lk. [Kättesaadav: http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:102149.]
Kues Sannumetoja aastal 1857: Ehk: Uut ja wanna Ma-rahwa römuks ja öppetusseks. Tartu: H. Laakmann, 1857, 167 lk. [Kättesaadav: http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:101005.]
Seitsmes Sannumetoja aastal 1860: Ehk: Uut ja wanna ma-rahwa römuks ja öppetusseks. Tartu: H. Laakmann, 1860, 141 lk. [Kättesaadav: http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:101006.]

Raamatud
Sannumed pagganattest, nende ebba ussust ning önnetumast ellust. Pernu: F. W. Borm, 1845, 26 lk. [Kättesaadav: http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:100024.]
Laupäwa-õhtune Küllalinne, mis Johann Jannsen wäljaannud: Essimene öhto. Pärnu: W. Borm, 1853, 76 lk. [Jutud.]
Püssipappa essimessed Külla-Juttud külla rahwale: Essimenne öhtu: mis Johann Jannsen wäljaannud. Tartu: J. V. Jannsen, 1854, 120 lk. [Kättesaadav: http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:36739; Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Digira, 2014, http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:203760.]
Sioni-Ohwri-Altar: Ued Laulud ja Palwed, Issanda auuks ja ussowendade kassuks. Essimenne jaggo. Tartu: H. Laakmann, 1859, 96 lk. [Järgnevad trükid: 1870, 1873, 1881.]
Friedrich Wilhelm Krummacher, Kolmas Sioni-laulo-Kannel ehk 355 uut waimolikko laulo, isseärranis Kristusse rigi kaswamissest Kolmaino Jummala auuks ja Ristikoggodusse kassuks. Tõlkinud J. V. Jannsen. Tartu: H. Laakmann, 1860, XIV, 653-958 lk. [Järgnevad trükid: 1863, 1864, 1871, 1873.]
Eesti laulik: 125 uut laulo neile, kes hea melega laulwad ehk laulo kuulwad. Essimenne jaggo. Tartu: H. Laakmann, 1860, 191 lk. [Kättesaadav: http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:36738.]
Sioni-Ohwri Altar: Laua-rahwa Laulud ja Palwed, Issanda auuks ja ussowendade kassuks. 2. jaggo. Tartu: H. Laakmann, 1862, 116 lk. [Järgnevad trükid: 1874, 1881.]
Eesti Lauliko wisi-ramat: 120 uut laulo-wisi. Tartu: H. Laakmann, 1862, VI+79 lk. [Noodid. Kättesaadav: http://www.digar.ee/id/nlib-digar:309172.]
Korilaulja koddo ja kirrikus Eesti lauloseltsidele. 1. ja 2. anne. Tartu: H. Laakmann, 1866–1867, 54 lk. [Noodid.]
Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud. Tartu: Tarto Wannemuine-selts, 1869, 12 lk. [Laulusõnad. Kättesaadav: http://kivike.kirmus.ee/meta/AR-15111-59221-25248.]
Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud. Tartu: Tarto Wannemuine-selts, 1869, 78 lk. [Noodid. Järgmised trükid: 1865, 1871, 1880. Kättesaadav: http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:104869.]
Laste Palwe-ohwrid: Piltidega. Tartu, H. Laakmann, 1870, 29 lk. [Laulud. 2. trükk: 1879.]
Eesti Laste Rööm: Hea lastele pühhade kingitusseks. Essimenne and. Tartu, 1872, 21 lk. [Kättesaadav: http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:102132.]
Albikära Ants. Tartu, Tallinn: Loodus, 1939, 7 lk. [2. trükk: Tallinn: TEA, 2011, 30 lk.]
Pappa Jannseni postipaunast: “Perno Postimehhest” wälja walitsenud ja rodosse seadinud P. Rummo. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1969, 133 lk.
Näidendid. Koostanud Külli Laugaste. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1993, 118 lk.
Mis “Postimees” uudist kaasa on toonud: Jutud, laulud, “Postimehe” uudiseid. Koostanud Hilve Rebane. Tallinn: Tiritamm, 1998, 155 lk.
Diarium: Johann Voldemar Jannseni Pärnu päevik. Das Pernauer Tagebuch von Johann Woldemar Jannsen. Koostanud Malle Salupere. Pärnu: Pärnu Muuseum, 2011, 195 lk.

Kogutud tööd
J. W. Jannsen’i kirjad [proosa, publitsistika]:
1. järg: 1.-5. anne. Tartu: W. Just, 1881-1885, 400 lk.
2. järg: 1.-5. [kaanel 6.-10.] anne. Tartu: H. Laakmann, 1886-1889 [kaanel 1882], 80+80+242 lk.
3. järg: 1.-5. [kaanel 11.-15.] anne. Tartu: H. Laakmann, 1891-1898, 407 lk.
4. järg: 1.-5. anne. Jurjev: H. Laakmann, 1899-1911, 505 lk.