Lydia Koidula

Lydia Koidula (Lydia Emilie Florentine Jannsen, 1873. aastast Michelson; 24./12. XII 1843 – 11. VIII / 30. VII 1886) on eesti rahvusluuletaja, näite- ja jutukirjanik.

Koidula sündis Vändras Johann Voldemar Jannseni esimese lapsena, tal oli viis õde-venda. 1850 asus perekond Pärnu Ülejõele. Lydia sai algõpetust kodus isa juhatusel, õppis 1854–1861 Pärnu kõrgemas tütarlastekoo­lis. Perno Postimehe toimetajana kaasas isa ka tütre tõlkima ja lektüüri mugan­dama, esimese palana ilmus 1861 jutuke „Kiwwi-rist”. 1862 sooritas Koidula Tartu ülikooli juures eksami ja sai kodu­õpetaja kutse. 1863. aastal asus perekond Tartusse, kus Jannsen hakkas välja andma Eesti Postimeest, mille kirjanduslikku lisa Juttotubba tütar aktiivselt sisustas. Lydia tundis ergast huvi elavneva rahvusliku liikumise vastu ja oli kirjavahetuses arst Paul Blumbergi, folkloorikoguja pastor Jakob Hurda, Carl Robert Jakobsoni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga. 1860. aastate teisel poolel kujunes temast patriootilise meelsuse mõjukaim väljendaja eesti kirjanduses. Hoogne osavõtt „Vanemuise” seltsi tegevusest, näitemängude korraldamine, avalik esinemine luuletuste ja juttudega, kirjavahetus eesti, soome ja saksa literaatidega asetasid Koidula kesksele kohale kujunevas eesti kultuurielus. Külastas Uusi Suometari toimetaja Antti Almbergi kutsel Soomet koos isa ja vend Harry Jannseniga 1871, kohtus senaator J. W. Snellmanni, E. Lönnroti, professor Y. Koskineniga. Harry teenis hiljem Riias ja Tallinnas tsensorina (1886–1892, 1903–1913), oli ajakirjanik Budapestis, Viinis, Berliinis, Peterburis jm.

1873 abiellus Lydia Tartus arstiteadust õppinud lätlase Eduard Michelsoniga (1845–1907) ja asus Kroonlinna, kuhu mees oli saa­nud sõjaväearsti koha. Kodust eemal luuletas ta edasi, käis sageli Eestis ja suhtles Peterburi eestlaste ning estofiilidega. 1876–1878 viibis koos mehega Breslaus, Strasbourgis ja Viinis. Rahvusliku liikumise lõhenemise ja isa tervise halvenemise järel toetas Lydia papa Jannseni alalhoidlikku leeri. Peres kasvas üles kaks tütart, kaks poega surid ruttu. 1882 hakkas tervis halvenema, oma vii­mased eluaastad võitles ta piinarikkalt vähiga. Koidula maeti Kroonlinnas. Tema 60. surma­aastal toodi lauliku põrm perekonna hauaplatsilt ära ja maeti Tallinna Metsakalmistule 1946.

Koidula tekste on rohkesti viisistatud (A. Kunileid, F. Saebelmann, M. Härma, K. A. Hermann, K. Türnpu, Juhan Aavik, M. Saar, A. Läte jt). Kuulsaim laulupeolaul, Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” kujunes Nõukogude okupatsiooni ajal eestlaste alternatiivseks hümniks; harva toimub Eestis matuseid, isegi tänapäeval, kus ei lauldaks mõnd lahkumislaulu Koidula sõnadele. Koidula-nimeline tänav on teistkümnes Eesti linnas-asulas, kaks temanimelist küla asub Eestis, üks Kemerovo oblastis Siberis. Pärnus on Koidula muuseum ja tema nime kandev gümnaasium. Koidulat mälestab monument Pärnus (A. Adamson), portreega mälestuskivi Vändras sünnimaja asemel (J. Raudsepp) ja Soomes Leppälahtis (J. Eskel). Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks rajatakse Tartusse Koidula ja Jannseni monument. Koidula portree ja autogramm olid kujutatud taasiseseisvunud Eesti 100-kroonisel rahatähel. Nii eestlase kui ka naise emantsipatsiooni sümbol Koidula on pakkunud rohkesti inspiratsiooni kirjanikele (draama: A. Adson, H. Wuolijoki, A. Undla-Põldmäe, O. Kruus, M. Unt, H. Lindepuu, L. Ots, A. Kivirähk; proosa: T. Tuvikene, E. Ståhlberg; luule: F. R. Kreutzwald, A. Reinvald, F. Kuhlbars, Jakob Liiv, K. E. Sööt, A. Haava, E. Aun, V. Adams, M. Raud, B. Kangro, D. Vaarandi, J. Smuul, A. Kaal, F. Kotta, A. Alliksaar, A. Kaalep). Eesti kirjanduse “ema” luulet on tõlgitud ligi paarikümnesse keelde.

Koidula loomingu kõige tähtsam osa on tema isamaaline luule. Esimene luuletus “Koddo” ilmus Eesti Postimehes 1865 nimetähe L all. Anonüümses esikkogus Waino-Lilled (1866) järgis ta saksa biidermeierliku luule tundlev-idüllilist laadi, enamik värsse tugineb eeskujudele. Mõnest luuletustest kõlab juba välja isamaa-teema, millest saab tema kutsumus. Teises anonüümses kogus Emmajöe Öpik (1867, kaanel 1866) esineb ta juba rahvusliku laulikuna, kelle romantiliselt ülevais värssides leidsid väljenduse uuele elule tärkava rahva tunded ja mõtted. Värsikogusid rohkem ei ilmunud, kuid luuletamine jätkus nii Tartus kui ka Kroonlinnas, kus sagenesid igatsuse motiivid, aga süvenes ka algupärasus. Valdava patriootilise lüürika kõrval leidub tal loodus-, armastus- ja mõtteluulet, ballaade ja pühendusmotiive ning lastelaule; kokku üle 300 teksti. Väljaarenemata eesti kirjakeelest hoolimata saavutab poeet oma parimais värssides sügava emotsionaalsuse, rahvapärase kujundlikkuse, kauni kõla ja loomuliku rütmi, rakendades mitmekesist värsivormi. L. Koidula (sõnast „koit“ – i.k dawn) varjunime andis 1867. aastal talle vaimustunud C. R. Jakobson oma kooli lugemisraamatus.

Koidula jutud (kaheksakümmend kuus pala) ilmusid peamiselt Eesti Postimehe lisades, kasvades välja tema kaastööst lehele. Tema peamiselt muganduslike tööde hulgast paistavad silma “Enne ukse lukutamist”, “Ainuke” ja “Tammiste küla “vesketondid”” (1868), hili­semast ajast “Loigu perenaine” (1881). Vabatõlkeist ja mugandusist on tuntumad isa nime all avaldatud Ojamölder ja temma minnia (1863, kaanel 1864; L. Würdigi järele), Perùama wiimne Inka (1865; W. Horni j), Olesja (1869; M. Vovtšoki j), Juudit ehk Jamaika saare viimsed Maroonlased (1870) ja Martiniiko ja Korsika (1874); viimastes tuleb esile rõhutud rahvaste vabaduspüüdluse teema.

Mahult palju väiksem, kuid teedrajav on Koidula loodud näitekirjandus ja tegevus eesti lavakunsti algatajana. Esimese väikese naljamängu Saaremaa Onupoeg (1870; T. Körneri j) lavastas Koidula “Vanemuise” seltsis jaanipäeval 1870, mida loetakse eestikeelse teatri alguseks. Samal sügisel jõudis ettekandele komöödia Kosjakased ja 1871 parim näidend Särane Mul’k, ehk Sada vakka tangu­soola (1872). Kroonlinnas kirjutas ta veel komöödia Kosjaviinad, mida ei lavastatud (trükitud, nagu Kosjakased, alles 1946). Tema näidendid, olusid arvestades vähenõudlikud ja lihtsakoelised, algatasid rahvaelu tõetruu kujutamise ja aatelise mõtteviisi eesti näitelaval, mistõttu neid on korduvalt lavastatud hiljemgi.

A. M.

Raamatud eesti keeles

Luule
[s. n.], Waino-Lilled. 1: Eesti-rahwa heaks meleks. Kurresare: Ch. Assafrey, 1866, 48 lk. [Kättesaadav: http://dspace.ut.ee/handle/10062/8015.]
[s. n.], Emmajöe Öpik. 1. Tartu: H. Laakmann, 1866 [tegelikult 1867], 64 lk. [Kättesaadav: http://dspace.ut.ee/handle/10062/7997. 2. trükk: 2019.]
Kogutud luuletused. Kogunud ja korraldanud Jaan Bergmann; järelredigeerinud ja sissejuhatus: Gustav Suits. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925, XVI+206 lk.
Valitud laulud. Koostanud Daniel Palgi jt. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1934, 93 lk.
Valitud luuletused. Valinud ja saatesõna: Bernard Kangro. Tallinn: Eesti Kirjastus, 1943, 114 lk.
Valik luulet. Koostanud ja eessõna: Aino Undla-Põldmäe. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1948, 232 lk.
Valitud luuletused. Toimetanud Henno Jänes. Göteborg: Orto, 1949, 96 lk.
Lydia Koidula. Koostanud A. Undla-Põldmäe. Tallinn: Eesti Raamat, 1967, 127 lk. [Sari ‘Väike luuleraamat’.]
Luuletused: tekstikriitiline väljaanne. Koostanud E. Aaver, toimetuse kolleegium: E. Ertis jt (Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseum). Tallinn: Eesti Raamat, 1969, 688+XX lk. [Sisaldab registreid. Kokkuvõte saksa ja vene keeles.]
Eestimaa, su hiilgav rada: valik luulet. Koostanud Mall Jõgi. Tallinn: Tammerraamat, 2011, 201 lk. [Sisaldab ka: Gustav Suits, ‘Koidula luuletajasaatus’.]
Luule. Toimetajad: Katre Scott-Hopkins, Sirje Endre ; saatesõna: Joonas Hellerma. Tallinn: SE & JS, 2019, 119 lk.
Eesti muld ja eesti süda. Koostaja Margit Mikk-Sokk. Tallinn: Kirjastus Tulip, 2023, 92 lk.

Näidendid
[s.n.], Saaremaa Onupoeg: Eestikeele näitemäng. Tartu: [L. Koidula], 1870, 31 lk. [Kättesaadav: http://dspace.ut.ee/handle/10062/8016.]
“Saaremaa Onupoja” kirjutajast, Särane Mul’k ehk Sada wakka tangusoola. Tartu: [L. Koidula], 1872, 55 lk. [Kättesaadav: http://dspace.ut.ee/handle/10062/8017. Järgnevad trükid: 2021, 2026.]
Kosjaviinad, ehk, Kuidas Tapiku pere laulupidule sai : näitemäng. Saksakeelsete remarkide tõlge: Vivian Siirman, Malle Salupere ; toimetaja Vivian Siirman ; eessõna: Malle Salupere. Tallinn: Postimees Kirjastus, 2020, 119 lk.

Lühiproosa
Ojamölder ja temma minnia: Üks jut Eestirahwa römuks ja öppetusseks, mis Lydia Jannsen üllespannud. Eestkönne J. Jannsen. Tartu: H. Laakmann, 1863, 68 lk. [Kättesaadav: http://dspace.ut.ee/handle/10062/7998.]
Perùama wiimne Inka, mis Eestirahwa rõmuks ja õppetusseks wannast aearamatust wäljakirjutanud Johann Jannsen. Tartu: H. Laakmann, 1866, 139 lk
Martiniiko ja Korsika: Kirjapannud Johann Jannsen. Tartu: H. Laakmann, 1869 [tegelikult 1874], 107 lk.
Juudit ehk Jamaika saare wiimsed Maroonlased: Wälja annud Johann Jannsen. Tartu: H. Laakmann, 1871 [kaanel 1870], 176 lk.

Kirjavahetus
Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus. 1-2. Eessõna H. Rosenthal; toimetaja ja tõlkija K. Leetberg. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1910-1911, XV+511+318 lk. [2. trükk: 2023.]
Koidula ja Almbergi kirjavahetus. Trükki toimetanud ja kommenteerinud Aug. Anni. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925, 120 lk.
Koidula kirjad omakseile: 1873-1886. Tõlkinud ja toimetanud Edith Rosenthal-Lipp. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1926, 540 lk.

Valitud ja kogutud teosed
Teosed. 1. Luuletused. Koostanud ja järelsõna: Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, 434 lk. [Sisu: ‘Vainulilled’ (1866), ‘Emajõe ööbik’ (1867), 1866-1872, 1873-1886, Käsikirjalisest pärandist (‘Kogutud luuletused’, 1925).]
Teosed. 2. Jutud ja näidendid. Koostanud ja kommenteerinud E. Sõgel. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, 450 lk. [Sisu: ‘Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola’, ‘Maret ja Miina ehk Kosjakased’, ‘Saaremaa onupoeg’, ‘Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai’, ‘Ojamölder ja tema minia’, ‘Enne ukse lukutamist’, ‘”Ainuke”‘, ‘Tammiste küla “veskitondid”‘, ‘Olesja’, ‘Talvine metsasõit’, ‘Loigu perenaine’.]

Lydia Koidula kohta
Aino Kallas, Tähelend: Koidula elulugu. Soome keelest tõlkinud Friedebert Tuglas. Tartu: Odamees, 1918, 222 lk. [2. trükk: Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1929, 264 lk.]
Karl Mihkla, Lydia Koidula elu ja looming: L. Koidula mälestuseks tema 120. sünniaastapäeva puhul. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, 360 lk.
Lydia Koidula bibliograafia, 1861-1966. Koostanud Herbert Laidvee. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseum. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, 288 lk.
Aino Undla-Põlmäe, Koidulauliku valgel: uurimusi ja artikleid. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, 359 lk.
Aino Kallas, Tähelend: Eesti poetessi Koidula elulugu. Soome keelest tõlkinud ja järelsõna: Ants Paikre. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 197 lk.
Ants Järv, Koidula. Tartu: Vanemuise Seltsi Kirjastus, 2000, 16 lk.
Madli Puhvel, Lydia Koidula: elu ja aeg. Tõlkijad Tiina Randviir, Katrin Kiik, Krista Mits. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2016, 303 lk. [2. trükk: Tallinn: Ekspress Meedia, 2017, 318 lk.]
Malle Salupere, Koidula: ajastu taustal, kaasteeliste keskel. Tallinn: Tänapäev, 2017, 568 lk.
Sirje Olesk, Koidula. Emajõe ööbik ja Eestimaa tütar. Pärnu: SA Pärnu Muuseum, 2020, 32 lk.