Albert Kivikas

Albert Kivikas (18./6. I 1898 – 19. V 1978) on eesti kirjanik, prosaist ja tõlkija. Tema tähtsaimast teosest, realistlikust ajalooromaanist „Nimed marmortahvlil“ on saanud eesti kirjanduse tüvitekste, mis võimendab rahvuslikke ja sõjavastaseid hoiakuid.

Sündis Viljandimaal Taevere vallas Suure-Jaani alevis taluteenija pojana. Lapsepõlv möödus Olustvere mõisas. Õppis 1907–1908 kodukandi vallakoolis ja 1909–1913 Kildu külas asunud Vastsemõisa ministeeriumikoolis. Haridustee jätkus 1914–1916 Viljandi kaubanduskoolis ja 1916–1919 Tartu kommertskoolis. Vabadussõja puhkedes astus ta Viljandis vabatahtlikuna kooliõpilaste pataljoni, tegi läbi sõjatee Emajõe suudmest piki Võrtsjärve idakallast kuni Pikasillani ja sealt edasi Valka. 1920 alustas õpinguid Tartu ülikoolis, valides põhierialadeks kirjanduse ja ajaloo. 1922 katkestas õpingud Tartus ning siirdus ajakirjade „Aeg“ ja „Odamees“ toimetajaks Berliini. 1923 naasis vabakutselise kirjanikuna Tartusse, keskendudes peamiselt loomingule, novellide ja romaanide kirjutamisele. Kolides Tallinnasse, töötas ta 1930ndatel mitmete ajalehtede toimetuses. Aastatel 1935–1938 oli Eesti Draamateatri ja 1938–1940 Estonia teatri dramaturg. Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 toimetas ajalehte Eesti Sõna ja oli Eesti Kirjanike Liidu esimees. 1944. aasta kevadel asus koos perega elama Helsingisse, 1944. aasta sügisel oli sunnitud põgenema Rootsi. Töötas tee-ehitusel, turbarabas, tekstiilivabrikus, hiljem oli arhivaar. Suri Lundis, kuid tema põrm maeti 1990. aastal ümber Tallinna Metsakalmistule.

Kirjanduslikku tegevust alustas Kivikas kooliõpilasena, debüteerides ajakirjanduses luuletustega. Tema esimene, realistlike külajuttude kogu „Sookaelad“ (1919) ilmus Mart Karuse pseudonüümi all. Uuenenud maailmanägemist väljendasid Siuru-perioodil futuristlikud värsid Erni Hiirega kahasse avaldatud brošüüris „Ohverdet konn“ (1919) ja ekspressionistlikud lühijutud kogus „Lendavad sead“ (1919), mis trükiti õllepudelisiltidest poognatele. Ekspressionistlik retoorika avaldus pikemas proosapoeemis „Mina“ (1920) ja protestimeelses manifestis „Maha lüüriline šokolaad“ (1920). Noore Kivika looming šokeeris publikut ekstravagantsete nägemustega sõjaaegsest resignatsioonist ja mõttetust hävingust. Kujundileidlikud tekstid, mõjudes epateerivalt, naeruvääristasid Siuru-perioodi elukauget subjektivismi.

Kogunud tuntust futuristina, jätkas Kivikas uueneva realistliku proosa lainel. Romaanitriloogia „Jüripäev” (1921; põhjalikult ümbertöötatud variant kandis pealkirja „Murrang“, 1925), „Jaanipäev” (1924) ja „Mihklipäev” (1924) tõstatas sõjajärgse taluühiskonna taustal sotsiaalse ebaõigluse ja ärimoraali eiramise probleeme. Maaelu käsitlemist jätkas Kivikas veel hiljem romaanis „Karuskose“ (1943), mis on sisult ja laadilt talupojaromaan, ja novellikogus „Tulililled” (1957), kus kodupaigast inspireeritud külajutud toovad esile taluühiskonnas valitsevaid suhteid ja vastuolusid.

Kivikase loomingu põhiteemaks kujuneb sõda ja sellest johtuv dramaatiline elutunnetus. Vabadussõja-aineline novellikogu „Verimust” (1920) näitab sõjaolukordi, kus inimene kaotab nime ja karakteri, muutudes käsku täites või enesekaitse eesmärgil tapamasinaks. Isiklikust sõjakogemusest ajendatud „Ristimine tulega” (1923) on esimene Vabadussõja-teemaline romaan, mis kasutab vastasleerides võitlevate vendade motiivi. Teravat ühiskonnakriitilist, maailmavaatelistele konfliktidele rajatud lähenemist pakuvad kogumiku „Punane ja valge” (1927) sõja- ja revolutsiooninovellid, mille psühholoogiline pinevus ja kompositsiooniline tihendatus annavad edasi inimlikkusest võõrandumise dramatismi. Tema teoste läbivaks teemaks on Eesti Vabariigi rajamine, sõjatandril selle vabaduse eest võitlemine ja järgnev omariikluse ülesehitamine.

Tetraloogia „Nimed marmortahvlil” (I – 1936, II – 1948, III – 1951, IV – 1954) on eesti sõjakirjanduse tippteoseid, mille esimene osa pälvis 1937 Eesti Riigivanema Konstantin Pätsi kirjandusauhinna. Autobiograafilisel ainestikul põhinev realistlik romaan jutustab Vabadussõjast ja sellele järgnenud aastatest (1919–1924) peategelase Henn Ahase pilgu läbi, esitades sündmused ajaloole vastavalt ja psühholoogiliselt veenvalt. Romaan on kokkuvõte ühe põlvkonna ühiskondlike ja kultuuriliste ideede võitlusest, omapärane ajastupeegel eesti proosas. Teost on korduvalt dramatiseeritud ja teatrites lavastatud, 2002 valmis samanimeline film (stsenarist ja lavastaja Elmo Nüganen). Kaudselt võib romaanisarjaga seostada Kivikase viimast, poliitilise ja publitsistliku võimenduse saanud romaani „Kodukäija“ (1963), mille peategelases Ahasveeruses on äratuntav Henn Ahase tegelaskuju.

A. O.

Raamatud eesti keeles

Romaanid
Jüripäev. Tartu: Odamees, 1921, 264 lk.
Jaanipäev. Tartu: Postimees, 1924, 351 lk.
Mihklipäev. Tallinn: Eesti Kirjastus-Ühisus, 1924, 235 lk.
Murrang. Tartu: Odamees, 1925, 185 lk. [Järgnev trükk: Tallinn, Eesti Päevaleht, 2009, 207 lk.]
Ristimine tulega. Tartu. Odamees, 1923, 175 lk.
Vekslivõltsija. Ühe boheemlase pihtimus. Tartu: Loodus, 1931, 198 lk.
Nimed marmortahvlil. I. Tartu: Postimees, 1936, 539 lk. [Järgnevad trükid: 1942, 1947, 1991, 2003, 2005, 2015, 2022, 2024.]
Nimed marmortahvlil. II. Vadstena: Orto, 1948, 256 lk. [Järgnevad trükid:
Tallinn: Olion, 2000, 262 lk; ‘Nimed marmortahvlil’ I-II, Tallinn: Leksiko, 2003, 445 lk.]
Nimed marmortahvlil. III. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1951, 240 lk. [Järgnev trükk: Tallinn: Olion, 2001, 294 lk.]
Nimed marmortahvlil. IV. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1954, 336 lk. [Järgnev trükk: Tallinn: Olion, 2002, 270 lk.]
Karuskose. Tallinn: Eesti Kirjandus, 1943, 240 lk. [Järgnev trükk: Tallinn: Roto, 1991, 158 lk.]
Kodukäija. Lund, 1963, 308 lk. [Järgnev trükk: Tallinn: Eesti Raamat, 2000, 262 lk.]

Novellid
Mart Karus, Sookaelad: viis novelli. Tartu: Odamees, 1919, 132 lk. [Järgnevad trükid: Tallinn: Eesti Kirjastus-Ühisus, 1924, 195 lk; Tallinn: Eesti Kirjastus-Ühisus, 1927, 179 lk; Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1952, 126 lk.]
Erni Hiir, Ohverdet konn. Tartu: Odamees, 1919, 8 lk.
Lendavad sead. Tartu, 1919, 22 lk.
Maha lüüriline šokolaad!. Tartu: Arlekiin, 1920, 16 lk.
Verimust. Tartu: Arlekiin, 1920, 84 lk. [Valikkogu: Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1968, 264 lk.]
Nõuandja: rahva muinasjutt. Tartu: Odamees, 1921, 15 lk.
Verine väits. Tartu: Odamees, 1922, 23 lk.
Lumimemm. Tartu: Odamees, 1922, 15 lk. [Lastejutt.]
Miniatüürid. Tartu: Loodus, 1926, 102 lk.
Punane ja valge. Tartu: Noor-Eesti, 1927, 158 lk. [Valikkogu: Tallinn: Eesti Raamat, 1998, 290 lk.]
Süütu. Tartu: Odamees, 1927, 30 lk.
Tulililled. Kimp uudisjutte. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1957, 299 lk.

Luule
Mina. Tartu: Arlekiin, 1920, 24 lk. [Proosapoeem.]
See on see maa. Lund: Skånska Centraltryckeriet, 1950, 94 lk.