Ilmar Mikiver

Ilmar Mikiver (1. I 1920 – 26. IX 2010) oli luuletaja, kriitik ja ajakirjanik.

Mikiver sündis Harjumaal Loksa alevis. Ta õppis aastatel 1932–1935 ja 1937–1938 Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasiumis ja lõpetas 1940. aastal Tallinna reaalkooli. Aastatel 1940–1943 õppis Mikiver Tartu ülikoolis romaani ja inglise filoloogiat. Teise maailmasõja ajal, 1942. aastal töötas ta lühidalt Eesti Kirjandusmuuseumis ja ajalehe Postimees toimetuses. 1943. aastal põgenes ta Soome ja hakkas soomepoisiks (st osales vabatahtlikuna Soome armee 200. jalaväerügemendi koosseisus Jätkusõjas).

Pärast sõda asus Mikiver elama Rootsi ja õppis aastatel 1950–1954 Stockholmi ülikoolis teatri- ja muusikaajalugu, lõpetades filosoofiakandidaadi kraadiga. Alates 1955. aastast elas ta Münchenis, kus töötas kuni 1959. aastani raadiojaama Ameerika Hääl korrespondendina. Seejärel suundus ta elama USA-sse, kus ta töötas finantsnõuandjana börsimaaklerite firmas, samuti ajakirjanikuna. Aastatel 1974–1976 ja 1980–1992 oli Mikiver Washingtonis Ameerika hääle eesti osakonna peatoimetaja.

Kunstnik Olev Mikiver ning kunstnik, luuletaja ja näitekirjanik Heino Mikiver olid tema vennad, näitleja ja teatridirektor Mikk Mikiver oli tema teise põlve nõbu. Nende ühine vanavanaema oli rahvalaulik Els Mikiver (1824–1900).

Mikiver debüteeris luuletustega koolipäevil Tallinna kooliajakirjades ja ajakirjas Eesti Noorus. Kooli lõpuklassides oli Ilmar Mikiver seotud kirjandusliku rühmitusega Elbumus (Taassünd), mille liikmed soovisid taaselustada Noor-Eesti traditsiooni. Teiste hulgas olid Elbumuse liikmed ka Ilmar Laaban ja Helmut Tarand. Paguluses tegutses Mikiver peamiselt ajakirjanikuna ja kirjanduskriitikuna. Ta oli PEN-klubi liige. 1976. aastal ilmus Mikiveri esimene luulekogu „Kirves ja tuiksoon“. Kriitikud kõrvutasid Mikiveri luuletusi Ilmar Laabani sürrealistliku luulega ja nimetasid tema peateemadeks kolme E-d: Eestit, Erost ja elu.

Mikiver avaldas ka sürrealismimõjulisi proosapalu. 2007. aastal ilmus teine luulekogu, millega luuletaja kindlustas oma positsiooni olulise sürrealistina Ilmar Laabani kõrval. 1960. aastatel tegutses Mikiver New Yorgi Eesti teatris. Ilmar Mikiver oli Nõukogude Eestis laialt tuntud kui USA raadiohääl.

2001. aastal autasustati Ilmar Mikiveri III klassi Valgetähe ordeniga.

L. P.

Raamatud eesti keeles

Luule
Kirves ja tuiksoon: luuletusi 1960–1975. Toronto: Boreas&Mana, 1976. 47 lk.
Urb: teine kogu luuletusi. Tallinn: Maarjamaa, 2007. 58 lk.

Esseed
Ankruketi lõpp. 9 esseed eesti luulest. Tallinn: Kultuurileht, 2010. 139 lk.