Peter August Friedrich von Mannteuffel

Krahv Peter August Friedrich von Mannteuffel (30./19. I 1768 – 8. V / 26. IV 1842) oli baltisaksa literaat, kes kirjutas eestikeelseid luuletusi ja jutte, mis olid ülejäänud baltisakslaste loominguga võrreldes rahvalikuma stiiliga ja talupoegade suhtes empaatilisemad.

Sündis Tallinnas mõjukasse baltisaksa aadliperekonda. Sai haridust ilmselt koduõpetajatelt, teiste hulgas ka osalise eesti päritoluga rahvavalgustajalt O. W. Masingult, kes oli Mannteuffelist vaid viis aastat vanem. Koos Masinguga reisis hilisteismeline krahv pikemalt Lääne- ja Lõuna-Euroopas, ka Roomas; kuulas loenguid Leipzigi ülikoolis. Mannteuffel suhtles ka baltisakslasest eesti folkloori uurija Arnold Knüpfferiga. Talle kuulus Põhja-Eestis kümmekond mõisa, suurema osa oma elust veetis Ravila mõisas. Oli tuntud oma ekstsentrilise käitumise poolest. Tegutses noorelt August von Kotzebue rajatud Tallinna harrastusteatris näitlejana, ehitas mitmeid masinaid, muu hulgas lennuki, mille ebaõnnestunud katsetusest sajandivahetuse paiku Pada mõisas sündis mitmeid rahvajutte. Tegeles mõisas füüsilise tööga ja suhtles meeleldi talurahvaga, mis oli baltisaksa aadlike seas pigem erandlik. Omandas rahvasuus “hullu krahvi” hüüdnime, muutudes nõnda eesti kultuuris arhetüüpseks tegelaseks – seda nime on hilisematel aegadel kandnud teisedki aadlikud ja poliitikud.

Nooremas eas, enne sajandivahetust kirjutas sentimentaalromantilises stiilis eestikeelseid luuletusi, mille teemaks olid taluelu, armastus ja viin. Enamik neist luuletustest on praeguseks kaduma läinud. August Annist omistab Mannteuffelile 18. sajandi lõpul ilmunud ja mitu korda kordustrükina välja antud anonüümse värssdialoogi “Üks Ennemuiste Luggu ühhe Warga peäle”.

Mannteuffel on kõige enam tuntud oma elu lõpul ilmunud raamatuga “Aiawite peergo walgussel” (“Ajaviide peeru valgusel”, 1838). See on kogumik kuuest valmist ning ühest pikemast jutustusest, mis kujutab tolleaegse talurahva eluolu – armastust ja abiellumist, ent ka mõisavargust, alkoholismi ning talupidajate üldist viletsust. Ehkki autor ei kritiseeri tolleagset hilisfeodaalset seisuslikku korda, paneb ta talupoegade olukorda vähemalt tähele. Talurahva eluolu ning kombestiku põhjalikud kirjeldused annavad tunnistust Mannteuffeli heast ainetundmisest. Ta kasutab palju vanasõnu ja huumorit, luuletustes isegi rahvalaulu elemente. Religioosne komponent on tagaplaanil. Mannteuffel teeb eesti keeles ortograafiavigu, kuid tema stiil on kirjanduseuurijate arvates loomulik ja rahvalik, sõnavara rikkalik. Sellest annab tunnistust ka “Aiawite” populaarsus tolleaegsete eestlaste hulgas. Mitmed selles esinevad luuletused liikusid rahva suhu ning neid kirjutati hiljem paljudest kohtadest üles rahvalauludena.

Mannteuffeli teiseks raamatuks oli alkoholismivastane “Willem Nawi ello-päwad” (“Villem Naavi elupäevad”, 1839), mis laenas algidee šveitsi kirjaniku J. H. D. Zschokke jutustuselt “Die Branntweinpest”. Elias Lönnrot tõlkis “Willem Nawi ello-päwad” ka soome keelde, kohandades seda pisut soome oludega. “Wilhelmi Linterin historia” (1856) on üks esimesi eesti kirjanduse tõlkeid võõrkeelde.

F. R. Kreutzwald tõstis Mannteuffeli loomingut esile eriti võrreldes teiste baltisakslaste viletsatasemeliste eestikeelsete pietistlike moraliseerivate lugudega. Mannteuffeli raamatud innustasid ka F. R. Faehlmanni ja teisi rahvusliku ärkamisaja suurkujusid eestikeelset kirjandust looma.

S. V.

Raamatud eesti keeles

Üks Ennemuiste Luggu ühhe Warga peäle. Tallinn: 179-?, 8 lk.
Peter August Freidrich krahv v. Mannteuffel, Aiawite peergo walgussel. Tallinn: 1838, 75 lk. [Järgnevad trükid: 1839, 1939.]
Peter August Freidrich krahv v. Mannteuffel, Willem Nawi ello-päwad. Tallinn: 1839, 55 lk. [2. trükk: 1922.]

Kogutud teosed
Teosed. Redigeerinud ja järelsõna kirjutanud August Annist. Tallinn: Eesti Raamat, 1967, 163 lk. [2. trükk: ‘Ajaviide’, 2018.]