Karen Orlau

Karen Orlau (Katariina Roosipuu, endine Täht, s. 1975) on eesti kirjanik, kes on avaldanud peamiselt õudus- ja fantaasiajutte.

Orlau on pärit Lahemaalt, kuid elab Tallinnas. Ta on õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis ärikorraldust (lõpetas 2002) ning juhtimist ja turundust (lõpetas 2014). On andnud samas kõrgkoolis ka digiturunduse loenguid. Orlau on töötanud mitmes reklaami- ja digiagentuuris projektijuhi ja strateegina, samuti IT-ettevõttes turundusjuhina.

Orlau debüteeris lühijutuga „Saatuslik viga“ (1997) ajakirjas Mardus pseudonüümi Kate Star all. Temalt on ilmunud luulekogu, lühiromaan ja ligi kolmkümmend lühijuttu, mis valdavalt kuuluvad etno-horror’i ja fantasy alamžanrisse. Ta on avaldanud jutte ajakirjades Algernon ja Looming, antoloogias Mardus, samuti kogumikes „Eesti ulme antoloogia“ (2002), „Retk hämarusse“ (2003), „Fantastika“ (2004), „Õudne Eesti. Valimik eesti õudusjutte“ (2005) ja „Pikad varjud“ (2015). Eraldi raamatutena on ilmunud jutukogu „Sealtmaalt“ (2002) ja koos Ylle Rajasaarega luulekogu „Eelmäng kahele“ (2004), mis hõlmab kahe autori kogutud luuletusi aastatest 1996–2004. Eesti Ulmeühingu aastaauhinna Stalkeri on pälvinud novellid „Oraakli surm“ (1998) ja „Rannahiidsed“ (2000). Neist esimene on ilmunud ka soomekeelses eesti autorite kogumikus „Tallinnasta pois: groteskia virolaista proosaa“ (2003).

Omapärase kujundikeelega õudusjutud on mitmekesise temaatika ja mütoloogilise ainestikuga, neist võib leida naisekeskseid vaatepunkte ja üksikasjalikke vägivallastseene. Uusgootilikku õudust viljeleb Orlau mitmetes lühijuttudes, nagu „Oraakli surm” (1998), „Elisale” (1998), „Vend Juudas” (1999) ja „Kohtumine Emaga” (1999). Hard fantasy žanrisse kuulub lühiromaan „Kelmid ja kangelased“ (2003), mida võib pidada eestikeelse rollimängukirjanduse esmateoseks. Vahelduvate vormidega luules domineerib armastusteema enesekeskne vaatlusviis, kuid esineb ka fantasy-motiive.

Kõige rohkem tuntust kogunud etnoõudusnovellis „Rannahiidsed” (2000) tugineb autor rahva iidsetele uskumustele ja tavadele, kujutades keerukaid suhteid eesti külaühiskonnas. Psühholoogiliselt teravdatud loo keskmes on erakliku eluviisiga nõid Liida, kelle eemaldumine külakultuuri keskmest põhjustab kogukonna liikmete hulgas kuulujutte ja hirmutunnet. Novelli õudusatmosfääri võimendab minevikusündmustega seotud needuse ja omakohtu motiiv, ent ka surnult sündinud laste pärimus, millest on jutustatud emotsionaalse värvikuse ja manipuleeriva vihjelisusega.

Võitlust esiemadelt päritud nõidusliku väe ja võimu pärast, mis toob kaasa ürgset koledust ja jõhkrat vägivalda, võib leida nõiajuttudest „Erak ja nõid” (2001) ja „Hunt, Madu ja Põrgu perenaine” (2002). Novellis „Õpilane” (2003) peab üleloomulike võimetega noormees laveerima valge ja musta nõiakunsti vahel, et pälvida külanõia auväärne positsioon. Kummaliste juhtumitega algav õudusjutt „Viimane sõna“ (2019) pajatab loo naisest, kes suudab sõna väe abil inimeste saatust muuta.

A. O.

Raamatud eesti keeles

Lühiproosa
Sealtmaalt. Tallinn: Salasõna, 2002, 138 lk.

Luule
Karen Orlau, Ylle Rajasaar, Eelmäng kahele. Kanepi: Kämmu Disain, 2004, 81 lk.

Lühiromaan
Kelmid ja kangelased. – Retk hämarusse. Ulmeantoloogia. Koostanud ja toimetanud Mario Kivistik. Tallinn: Salasõna, 2003, 173 lk.