Paul Viiding

Paul Viiding (22. V 1904 – 27. VI 1962) oli kirjanik, kriitik ja tõlkija.

Ta sündis Valgas vedurijuhi pojana. Aastatel 1911–1912 õppis ta Riias erakoolis, aastatel 1912–1915 Tallinna Nikolai Kroonugümnaasiumis. Aastatel 1915–1918 õppis ta paguluses Vitebskis ning aastatel 1918–1922 Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Lõpetas 1930. aastal Tartu Ülikooli matemaatika alal. Ta töötas aastaid Eesti Kirjanike Liidu sekretärina ja luulekonsultandina. Aastatel 1950–1956 oli kodanlikus natsionalismis ja formalismis süüdistatuna Kirjanike Liidust välja arvatud. Tema abikaasa oli tõlkija Linda Viiding, poeg hilisem luuleklassik Juhan Viiding ja tütar raadioajakirjanik Mari Tarand.

Viiding on kirjutanud psühholoogilist proosat, milles annab tooni arutlev-intellektuaalne laad. Tema sõjaeelsete proosateoste tegelasteks on põhiliselt jõuetud intelligendid. Ühena esimestest eesti kirjanduses on ta rakendanud ulmekirjanduse elemente, näiteks totalitarismivastases novellis „Mehhanism“ (1938) ja humanistlikus jutustuses „Marsi ja Jupiteri vahel“ (1958).

Luuletajana kuulus rühmitusse Arbujad.

Viiding on avaldanud romaane, novelle, artikleid, arvustusi, följetone, luuletusi ja lastejutte. Ta on tõlkinud eesti keelde saksa ja vene kirjandusklassikat – Gogolit, Schillerit jt.

L. P.

Raamatud eesti keeles

Luule
Traataed: luuletusi 1932–1935. Tartu: Eesti Raamat, 1935. 60 lk.
Arbujad: valimik uusimat eesti lüürikat. Tartu: Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1938. 297 lk.
Edasiminek. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1947. 46 lk.

Proosa
Piinlikult hea tahe: novellid. Tartu: Noor-Eesti, 1936. 139 lk.
Elu aseaine: romaan. Tartu: Noor-Eesti, 1939. 257 lk.
Sild: novellid. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1947. 143 lk.
Mõtteid rahutul hommikul: lühijutte ja novelle. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1958. 304 lk.
Valge krae: novellid. Tallinn: Eesti Raamat, 1987. 222 lk.

Kriitika
Elu ja luule: valimik kirjanduskriitilisi artikleid. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963. 288 lk.