
Kruusa Kalju (kasutas ka pseudonüümi Kalju Kruusa, kodanikunimi Jaanus Valk, 10. X 1973 – 20. X 2026) oli eesti luuletaja, toimetaja ja tõlkija, keda Hasso Krull on kirjeldanud kui üht neist luuletajatest, “kes peaaegu kunagi avalikkuse ette ei astu“.
Igavese üliõpilasena alates 1993. aastast õppis Kruusa inglise filoloogiat, semiootikat, prantsuse keelt, romanistikat, jaapani keelt ja tõlkimist Tartu Ülikoolis, Tallinna Ülikoolis ja Waseda Ülikoolis Tokyos, Jaapanis. Ta kirjutas oma bakalaureusetöö prantsuse sümbolistliku poeedi Mallarmé kohta (2008) ja magistritöö meetriliste süsteemide ja poeetiliste vormide keelelisest tinglikkusest ja tõlgitavusest, ammutades tõendeid jaapani haikudest ja nende eestikeelsetest tõlgetest (2016). Alates 2023. aastast kuni surmani oli Kruusa Tartu Ülikooli eesti kirjanduse osakonna doktorand, tema teemaks oli hiina ning jaapani luule eestinduste vormiajalugu. Kruusa Kalju suri ootamatu terviserikke tagajärjel.
Kruusa Kalju luuletused ilmusid esmakordselt 1996. aastal ajalehes Postimees. Ta oli üks neist Tartu Ülikooli eesti ja inglise filoloogia tudengitest, kes asutasid 1996. aastal kirjandusrühmituse Erakkond. Need „erakud” alustasid kahe ühiskoguga – Üheksavägine (1997) ja Harakkiri (1999) –, et jätkata oma individuaalsete proosa- ja luuleteoste loomisega, kujundades 1990. aastate uue laine eesti kirjandusväljal.
Kruusa Kalju avaldas kaheksa isikkogu: „Meeleolu” (1999), „Treffamisi” (2004), „Pilvedgi mindgi liigutavadgi” (2008), „Tühhja” (2010), „灵血茶(ing·veri·tee)” (2013), „Äädikkärbsed” (2015), „Kümme kükki” (2018) ja „Üleelamiste vanake” (2023). 2017. aastal ilmus tema valikkogu „Ühe inimese elu (pooleli)”.
Ükski raamatutest ei ole iseenesest tervik. Nende kompositsiooni ainus põhimõte on kronoloogiline järjekord, kus iga luuletus on märgistatud kirjutamise kuupäeva ja kohaga. Kruusa Kalju luule oli pidevas muutumises, kuid raamatute vahelised piirid on juhuslikud, sageli kattuvad. Üheski raamatus pole temaatilisi peatükke ja enamasti voolavad tekstid reas ilma leheküljevahetusteta.
Koos Hasso Krulliga asutas Kruusa 2001. aastal tõlkeluule veebiajakirja Ninniku ja oli selle kaastoimetaja kuni 2010. aastani. Ta tõlkis näidendeid, proosat ja luulet hiina, inglise, soome, prantsuse, itaalia, jaapani ja korea keelest eesti keelde.
Kruusa Kaljule omistati Betti Alveri debüüdiauhind (1999), Sirbi kriitikaauhind (2001), Loomingu luuleauhind (2006, 2020), Gustav Suitsu luuleauhind (2008), Tallinna Ülikooli kirjandusauhind tõlgete (2009) ja originaalluulekogu eest (2023), Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhind (luulekogu “Tühhja” eest, 2011) ja Juhan Liivi luuleauhind (2024). Ta valiti kolmeks aastaks (2019–2021) kirjanikupalga saajaks.
Kruusa Kalju (toimetanud Sven Vabar oktoobris 2026)
Luule
Meeleolu: esikkogu. Tsitre: Erakkond, 1999, 79 lk.
Treffamisi: teisiluuletusi. Tallinna: Tuum, 2004, 79 lk.
Pilvedgi mindgi liigutavadgi. Tallinna: 9 Koma, 2008, 119 lk.
Tühhja. Tallinna: Ussimunni, 2010, 91 lk. [Luuletused ja tõlked.]
灵血茶(ing·veri·tee): oma luulet ja tuttavat. Tallinna: Säutsipau, 2013, 107 lk. [Luuletused ja tõlked.]
Äädikkärbsed: oma luulet ja tuttavat. Tallinna: Kirimiri, 2015, 121 lk. [Luuletused ja tõlked.]
Ühe inimese elu (pooleli): valitud luuletusi. Tallinna: Kirimiri, 2017, 208 lk.
Kümme kükki. Tallinna: Kirimiri, 2018, 127 lk. [Luuletused ja tõlked.]
Üleelamiste vanake. Tallinn: Kultuurileht (Loomingu Raamatukogu), 2023, 58 lk.