Maie Kalda

Maie Kalda (kuni 1947 Maie-Liis; 19. VI 1929 – 8. XI 2013) oli kirjandusteadlane ja -kriitik.

Maie Kalda sündis ja käis koolis Väike-Maarjas ning õppis Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas, lõpetades eesti filoloogina. Ta omandas 1963. aastal filoloogiakandidaadi kraadi. Ta töötas 1956. aastast Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudis, olles aastatel 1984-1989 kirjandusajaloo sektori juhataja. 1993-2002 oli Kalda Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandusosakonnast moodustatud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur ning 2003-2009 vanemteadur Eesti Kirjandusmuuseumis. Kalda oli Kirjanike Liidu, Emakeele Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige, Soome Kirjanduse Seltsi välisliige. 1980 kirjutas Kalda alla 40 kirjale, mis astus vastu venestamispoliitikale Nõukogude Eestis. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule. Tema ema oli prosaist Madde Kalda (1903-1984).

Eesti kirjandusteadusesse tuli Maie Kalda 1950. aastate teisel poolel, tema uurimistöö üks keskmeid oli eesti kirjandusteaduse ja -kriitika ajalugu ning suundumused. Ta on sel teemal avaldanud näiteks väitekirjal põhineva uurimuse „Jaan Kärner kirjanduskriitikuna (1920-1940)“ (1964), vastavad peatükid „Eesti kirjanduse ajaloo“ IV (1981, 1984) ja V-1 köites (1987), Collegium litterarumi-sarjas ilmunud teoses „Eesti pagulaskirjandus“ (1995) ning „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil“ (2008). Kalda on olnud mitmete kogumike koostaja ja toimetaja ning kirjutanud õpikuid, näiteks „Tuglasest Ristikivini. Eesti proosa 1906-1940. XI klass“ (1997).

Üksikautoritest on käsitlenud nii vanemat kui uuemat eesti kirjandust, näiteks on uurinud Johann Voldemar Jannseni, Friedrich Gustav Arveliuse, Jacob Johann Malmi ja Käsu Hansu, Jaan Krossi, Karl Ristikivi, Kalju Lepiku, Mait Metsanurga, Albert Kivika ja Debora Vaarandi loomingut. Viimasest on eraldi raamatuna ilmunud omalaadne biograafia „Debora ja vennad“ (2010). Kalda on käsitlenud näiteks makaroonilist luulet ning looma- ja ruumikujutust kirjanduses. Artiklite ja arvustuste valikut sisaldab „Kirjandusest ja kriitikast“ (1976), mis pälvis J. Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia (1977). Kirjanduskäsitlusi koondavad ka Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia pälvinud „Mis mees ta on?“ (2000) ning „Mis loom see on?“ (2004), kus leidub ka näiteks 2004. aastal ajakirja Keel ja Kirjandus aastapreemia pälvinud „Smuuli mütoloogiat. Suur Hall“. Kalda paistab silma asjaliku ja selge käsitlusmaneeriga, kus omal kohal võib olla ka huumorinoot.

Maie Kalda pälvis Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2001), Riigivapi IV klassi teenetemärgi (2006) ja riigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest (2013).

A. K.

Raamatud eesti keeles

Jaan Kärner kirjanduskriitikuna (1920-1940). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, 152 lk
Kirjandusest ja kriitikast. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, 256 lk
Tuglasest Ristikivini. Eesti proosa 1906-1940. Tallinn: Koolibri, 1997, 142 lk [2. tr 2002]
Mis mees ta on?. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2000, 399 lk
Mis loom see on?. Tallinn, Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2004, 389 lk
Debora ja vennad. Tallinn, Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, kultuuri- ja kirjandusteooria töörühm, 2010, 472 lk
Maie Kalda. Kaastekste. Koost ja toim V. Sarapik ja Ü. Kurs. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, 551 lk