Viivi Luik

Viivi Luik (sünd. 6. XI 1946) on eesti luuletaja ja proosakirjanik, üks 1960. aastate eesti luuleuuenduse juhtfiguure ja üks enim tõlgitud eesti romaanikirjanikke.

Luik sündis Tänassilmas Viljandimaal. Tema isa oli elektrik, ema töötas kolhoosis. Maalapsena polnud tal omaealisi sõpru, ta õppis lugema kolmeaastaselt ja temast sai kiiresti usin lugeja. Ta käis mitmes Viljandimaa koolis ning aastatel 1962–1967 õppis Tallinna Kaugõppekeskkoolis, töötades samal ajal raamatukoguhoidja ja arhivaarina. Alates 1967. aastast on ta kutseline kirjanik, alates 1970. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige. Aastatel 1964–1973 oli tema abikaasa kirjanik ja kunstnik Jaan Paavle, alates 1974. aastast on ta abielus kirjaniku ja diplomaadi Jaak Jõerüüdiga. Diplomaadi abikaasana on ta elanud Helsingis (1993–1997), Roomas (1998–2003) ja New Yorgis (2004). Erinevate kirjandusorganisatsioonide stipendiaadina on ta elanud Šveitsis (1989 ja 2003) ning Berliinis (2006). Ta on ka palju reisinud. 2019. aastal pälvis ta Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia.

Viivi Luige esimene luuletus ilmus 1962. aastal Viljandi ajalehes Tee Kommunismile. 1963. aastal võitis ta lasteajakirja Pioneer kirjandusvõistlusel esikoha, kuid alles pärast seda, kui ajakirja toimetajad olid noort autorit kodus külastanud ja kindlaks teinud, et neid luuletusi ei ole kirjutanud täiskasvanu. Tema esimene luulekogu „Pilvede püha“ ilmus 1965. aastal luulekassetil „Noored autorid 1964“. See sisaldas luuletusi, mis on kirjutatud aastatel 1961–1963. Sellest ajast alates on ta avaldanud tosin luulekogu, mis sisaldavad nii riimitud kui ka vabavärssi. Tema esimesed kogud olid enamasti inspireeritud loodusest, kuid pärast tema kolmandat luulekogu „Lauludemüüja“ (1968) on linnakeskkond muutunud domineerivaks. Luige luuletustele on alati iseloomulik olnud „teispoolsus“, ilmutuslik või väga laias tähenduses religioosne, mis peegeldub tänapäeva igapäevaelu argistes detailides. Kõiki tema luulekogusid hinnatakse kõrgelt, kuid paljud kriitikud on Luige kogu „Rängast rõõmust“ (1982, Juhan Smuuli auhind 1983) kirjeldanud kui talle iseloomuliku linnadetailide ja igavikulise tundliku segu apoteoosi. Tema värssides leidub peeneid vihjeid 20. sajandi Eesti ja maailma ajaloo sündmustele. Tema laulusõnu on kasutatud kümnetes populaarsetes lauludes. „Rängast rõõmust“ on ka Viivi Luige viimane uute luuletuste kogu; pärast seda on ilmunud vaid paar valitud või kogutud luuletuste väljaannet.

1980. aastatel taasleiutas ta end aga proosakirjanikuna. Tema romaan „Seitsmes rahukevad“ (1985) vaatleb elu Eesti külas pärast Teist maailmasõda lapse silmade läbi. Romaan saavutas laialdase tunnustuse ja tõlgiti paljudesse keeltesse. See võitis ka Juhan Smuuli auhinna ja A. H. Tammsaare romaaniauhinna. Vaatamata tundlikele ajaloolistele teemadele (stalinlikud reformid, küüditamised, nõukogudevastane partisanitegevus, viletsus) pälvis Luik oma romaaniga 1986. aastal ENSV teenelise kirjaniku tiitli.

„Seitsmendale rahukevadele“ järgnes „Ajaloo ilu“ (1991, Eesti Vabariigi kultuuripreemia 1992), mille süžee areneb Tallinnas, Riias ja Tartus Nõukogude vägede sissetungi ajal Tšehhi Vabariiki 1968. aastal, et purustada Praha kevad – sündmus, mis leidis tugevat vastukaja kõikjal Ida-Euroopas. Romaanis armub 21-aastane nimetu eesti naine juudi, läti ja vene päritolu skulptorisse ning veedab aega üksi tema korteris Riias. Ka „Ajaloo ilu“ võeti positiivselt vastu. „Ajaloo ilu“ ja „Seitsmenda rahukevade“ introspektiivne, modernistlik, ajalootundlik ja poeetiline keel aitas kujundada 1990. aastatel eesti proosauuenduse tooni ja stiili, mille head näited on Emil Tode (Tõnu Õnnepalu) ja Ene Mihkelsoni teosed.

2010. aastal avaldas Viivi Luik autobiograafilise romaani „Varjuteater“ (Eesti Vabariigi kultuuripreemia 2011), mis kajastab peamiselt autori aastaid kestnud viibimist Roomas, aga ka tema Berliinis ja Helsingis veedetud aega. Ka „Varjuteater“ võeti soojalt vastu ja tõlgiti mitmesse keelde.

Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal on Luik olnud ka mõjukas esseist. Ta on avaldanud mitu esseede ja artiklite kogumikku, millest „Pildi ilu rikkumise paratamatus” (2017) võitis 2020. aastal Jaan Krossi kirjandusauhinna. 2024. aastal ilmus tal esseekogumik “Pühaduse purunemine” Eesti mõtteloo sarjas.

Lapsed ja lapsepõlv on Viivi Luige loomingus alati olulisel kohal olnud. Ta on tuntud ka oma lastele mõeldud teoste poolest: kolm muinasjutukogu mõtlikust teismelisest poisist Leopoldist (ilmusid 1974. ja 1976. aastal, üks neist võitis Juhan Smuuli auhinna) ning luulekogud „Tubased lapsed“ (1979) ja „Kolmed tähed“ (1987). Viivi Luik on kirjutanud ka raadionäidendi ja ooperilibreto.

Lisaks eespool nimetatud auhindadele on Viivi Luik võitnud veel ühe Juhan Smuuli preemia luulekogu „Põliskevad“ („Muistne kevad“, 1975) eest ja Juhan Liivi luuleauhinna 1988. aastal luuletuse „On aastasaja lõpp. On öö“ eest. 1995. aastal pälvis Luik Soome Vabariigi aumärgi, 2000. aastal Valgetähe III klassi ordeni ja 2022. aastal Rahvusmõtte auhinna. Lisaks on ta saanud mitu stipendiumi, sealhulgas Šveitsi Kirjanike Liidu stipendiumi 1989. aastal, Šveitsi Bielefeldi linna stipendiumi 1993. aastal, stipendiumi Saksamaal aastatel 1996 ja 2000 ning stipendiumi Inglismaal 2000. aastal.

Viivi Luigest on tehtud mitu filmi – eesti, soome ja saksa keeles.

M. K., S. V.

Raamatud eesti keeles

Luule
Pilvede püha: luuletusi aastatest 1961-1963. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, 56 lk. [Osa luulekassetist “Noored autorid 1964” koos Jaan Kaplinski, Hando Runneli, Ly Seppeli ja Lehti Metsaalti kogudega.]
Taevaste tuul. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, 64 lk.
Lauludemüüja. Tallinn: Eesti Raamat, 1968, 83 lk.
Hääl. Tallinn: Perioodika, 1968, 55 lk.
Ole kus oled. Tallinn: Eesti Raamat, 1971, 59 lk.
Pildi sisse minek. Tallinn: Eesti Raamat, 1973, 51 lk.
Põliskevad. Tallinn: Eesti Raamat, 1975, 70 lk.
Luulet 1962–1974. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, 187 lk.
Maapäälsed asjad. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, 63 lk.
Rängast rõõmust. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 56 lk.
On aastasaja lõpp. Das Jahrhundert ist zu Ende. Tallinn: Eesti Raamat, 1993, 66 lk. [Eesti ja saksa keeles.]
Maa taevas. Tallinn: Varrak, 1998, 228 lk. [Valikkogu.]
Elujoon. Valitud luuletused 1962-1997. Tallinn: Tänapäev, 2005, 136 lk.
Kogutud luuletused 1962–1997. Tallinn: Tänapäev, 2006, 528 lk; [2. trükk: Tallinn: Tänapäev, 2011, 524 lk.]
Aastasaja lõpp on aastasaja algus. Koostanud Mall Jõgi. Tallinn: Tammerraamat, 2014, 240 lk.
Pühendus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 2016, 70 lk. [Audioraamat sarjast “Kirjanike hääled”.]
Jõhker tähistaevas : valitud luulet. Koostajad Viivi Luik ja Hedi Rosma. Tallinn: Kirjastus SE&JS, 2022, 335 lk.

Proosa
Salamaja piir. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1974, 48 lk. [2. trükk: 2023.]
Seitsmes rahukevad. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, 192 lk. [Järgnevad trükid: 2000, 2009, 2021.]
Ajaloo ilu. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, 120 lk. [Järgnevad trükid: 2002, 2011; e-raamat: 2020.]
Varjuteater. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2010, 309 lk. [6. trükk: 2023.]

Lasteraamatud
Leopold. Tallinn: Eesti Raamat, 1974, 72 lk. [Jutud. Järgnevad trükid: 1984, 2021.]
Vaatame, mis Leopold veel räägib. Tallinn: Eesti Raamat, 1974, 65 lk. [Jutud. Järgnevad trükid: 1984, 2021.]
Leopold aitab linnameest. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, 59 lk. [Jutud. Järgnevad trükid: 1984, 2021.]
Tubased lapsed. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, 46 lk. [Luuletused. 2. trükk: Tallinn: TEA Kirjastus, 2006, 48 lk.]
Kolmed tähed. Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 31 lk. [Luuletused. 2. trükk: Tallinn: Tänapäev, 2001, 32 lk.]
Meie aabits ja lugemik. Tallinn: Hortus Litterarum, 1992, 101 lk. [2. trükk: Helsingi: Tammi, 1993, 101 lk.]
Aabitsajutud. Tallinn: TEA Kirjastus, 2006, 47 lk.
Meie aabits. Tallinn: Tammerraamat, 2014, 156 lk.

Esseed ja artiklid
Inimese kapike. Tartu: Vagabund, 1998, 112 lk.
Kõne koolimaja haual. Tallinn: Tuum, 2006, 154 lk.
Viivi Luik, Epp Maria Kokamägi,Epp Maria. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2007, 176 lk.
Viivi Luik, Hedi Rosma, Ma olen raamat. Tallinn: SE & JS, 2010, 160 lk. [Intervjuuraamat.]
Pildi ilu rikkumise paratamatus: esseed ja artiklid. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2017, 377 lk. [Esseed ja artiklid aastatest 1988-2016.]
Selle kevade tervitus. Esseed ja teised kaante vahel ilmumata tekstid. Koostajad Viivi Luik ja Sirje Endre. Tallinn: SE&JS, 2020, 255 lk.
Kuldne kroon. Tallinn: EKSA, 2023, 295 lk. [Esseed lahkunud kultuuritegelastest, Luige kaasteelistest.]
Pühaduse purunemine. Tartu: Ilmamaa, 2024, 320 lk. [Sari ‘Eesti mõttelugu’.]