Leo Anvelt

Leo Anvelt (tegelik nimi Leopold Anveldt, 4. IX 1908 – 3. VI 1983) oli kirjanik, kirjandusajaloolane, tõlkija ja filosoof.

Anvelt sündis Järvamaal Türil kaupluseomaniku perekonnas. Ta õppis aastatel 1917–1923 Türi algkoolis, progümnaasiumis ja täienduskoolis, aastatel 1923–1926 Tallinna Tehnikagümnaasiumis, kus tema klassivennaks oli Uku Masing. 1926. aastal astus Anvelt Tartu Ülikooli, kus õppis filosoofiat ja teoloogiat. Ta lõpetas ülikooli 1933. aastal cum laude. 1936. aastal omandas ta samas filosoofiamagistri kraadi magistritööga „Jumala mõiste Spinoza õpetuses“. 1941. aastal töötas Anvelt Kaarel Irdi kutsel lühikest aega teatri Vanemuine kirjandusala juhatajana. Teise maailmasõja ajal oli Leo Anvelt lühemat aega mobiliseeritud Saksa sõjaväkke. Aastatel 1945–1946 oli ta toimetaja kirjastuses Teaduslik Kirjandus. 1950. aastatel tegi tõlketöid Kirjandusmuuseumile. Aastatel 1963–1969, kuni pensionile minekuni, töötas ta teadurina Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas. Anvelt oli 1938. aastast alates Eesti Kirjanike Liidu liige. 1950. aastal, repressioonide käigus, heideti ta Eesti NSV Kirjanike Liidust välja. Tema liikmelisus taastati 1969. aastal. Leo Anvelti hobiks oli akvarellimaal.

Anvelt debüteeris 1925. aastal ajakirjas Looming luuletusega. 1928. aastal ilmus tema esikromaan „Viirastusi valges öös“, mis tunnistati kirjastuse Loodus romaanivõistlusel 3. auhinna vääriliseks. Kriitika on tagasivaates leidnud, et tegu on vaevalt 20-aastase autori kohta ebatavaliselt küpse teosega. 1936. aastal avaldati Leo Anveldi teine romaan „Eluhirm“. Anveldi kolmas ja viimane romaan „Vabanemiskatse“ ilmus postuumselt ajakirjas Looming 1984. aastal.

Kõikide kolme romaani peategelases võib näha autori teist mina, kes esimeses raamatus on poisike, teises naisevõtueas mees, kolmandas raugaikka jõudnud elupelglik ja üksildane, ausameelne ja usklik, skeptiline, veidi kurvameelne ja samas irooniline inimene. Koolipoiss Rein Endise igatseb turvalist ühiskondlikku eetilisust, kuid ei suuda praktilises elus selleni jõuda. Üliõpilast Vait Vilmerit ahistab hirm oma ebatäiuslikkuse, eelkõige seksuaalse küündimatuse ees. Haigus- ja hääbumisluulud suruvad teda marginaliseeritud inimeste kategooriasse. Vana kooliõpetaja Saatre, kes soovib minevikuga lõpparvet teha, püüab oma otsingute ja kahtluste pinget sublimeerida kirjatöös, kuid sellest ei tule midagi välja. Romaanides vahelduvad impressionistlikud, olmerealistlikud ja süvapsühholoogilised lõigud. Romaanis „Viirastusi valges öös“ on leitud ühiseid jooni Reed Morni romaaniga „Andekas parasiit“. Kriitika on samuti täheldanud nende teoste sarnasusi Aadu Hindi 1930. aastate romaanidega. Siiski peetakse Leo Anveltit üpris erandliku loojanatuuriga autoriks Eesti kultuuriloos, kes loomusunnist kirjutas üksnes filosoofilise koega romaane.

Anvelt on kirjutanud ka lühiproosat. 1966. aastal avaldas ajakiri Looming tema pikema jutustuse „Uidang mitme tundmatuga“. 1983. aastal ilmus ajalehes Sirp ja Vasar postuumselt lühijutt „Kohtumine võimatuga“. 1987. aastal avaldati Anveldi luuletusi ja lühiproosat koondav kogumik pealkirja all „Uidang mitme tundmatuga“ (koostaja Hando Runnel).

Leo Anvelt on tõlkinud ajaloolist, filosoofilist ja ilukirjandust saksa (A. Schopenhaueri „Elutarkus“), inglise (J. Swifti „Gulliveri reisid“, J. Galsworthy „Saare variserid“, J. Conradi „„Narcissuse“ neeger“ ja „Pimeduse süda“, J. Londoni „Armastus elu vastu“. H. G. Wellsi „Lühike maailma ajalugu“ jm), ladina (Vergilius ja teised rooma luuleklassikud) ning vene keelest. Vilunud tõlkijana tunnetas ta sõnameistrite stiili isikupära. 1930. aastatel ilmusid Anveldi sulest W. E. Gladstone’i ja Aristotelese biograafiad.

1950. aastatest elu lõpuni tõlkis Anvelt saksa keelest kultuuritegelaste kirjavahetusi (Fr. R. Kreutzwald, J. H. Rosenplänter, O. W. Masing). Alates 1960. aastatest tegeles ta O. W. Masingu kirjade pärandi väljaande koostamisega ja kommenteerimisega. 1979. aastal ilmus temalt artiklikogumik „O. W. Masing ja kaasaegsed“, mis heidab valgust 19. sajandi esimese poole Eesti ala vaimsele kultuurile.

1988. aastal pälvis Leo Anvelt postuumselt Friedebert Tuglase novelliauhinna novelli „Külm needus“ eest.

L. P.

Raamatud eesti keeles

Romaanid
Viirastusi valges öös. Tartu: Loodus, 1928. 221 lk.
Eluhirm. Tartu: Noor-Eesti, 1936. 256 lk.
Viirastusi valges öös; Eluhirm; Vabanemiskatse. Tallinn: Eesti Raamat, 1993. 518 lk.

Lühiproosa ja luule
Uidang mitme tundmatuga: jutte ja luulet. Tallinn: Eesti Raamat, 1987. 236 lk.

Biograafiad
William Ewart Gladstone: liberaalne inglise riigimees. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1935. 151 lk.
Aristoteles: vana-aja universaalsemaid teadlasi. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1938. 140 lk.

Kirjanduslugu
O. W. Masing ja kaasaegsed: lisandusi nende tundmiseks. Tallinn: Eesti Raamat, 1979. 229 lk.

Ajalugu
Egiptuse templeis ja hauakambreis. Tartu: Loodus, 1935. 31 lk.
Igapäevasest tööst Vana-Egiptuses. Tartu: Loodus, 1935. 24 lk.
Keskaegne külaelu Lääne-Euroopas. Tartu: Loodus, 1936. 36 lk.